Biograafia - Dudley 10 cum laude

Dudley Moore, üks mitmekülgsemaid kunstnikke, keda filmimaailm kunagi kohanud on (lisaks näitlejale ja stsenaristile oli ta ka andekas muusik-komponist ja koomik), sündis 19. aprillil 1935 Dagenhamis, Londoni töölisklassi eeslinnas.

Pärast lapsepõlve, mis ei olnud lihtne tema tagasihoidliku päritolu tõttu, mis ei võimaldanud tal järgida tavapärast kooliteed, oli ta nooruses sunnitud töötama kõige erinevamatel töödel. Üks talent eristas teda siiski oma eakaaslastest: ahnus, millega ta suhtus mis tahes kultuurimaterjali, ja võime suure intelligentsusega omaks võtta seda, mida tal oli võimalus õppida.lugeda või katsetada.

Lisaks sellele oli temas arenemas veel üks ebatavaline anne, huumorimeel, mida ta osaliselt viljeles, et võidelda oma lühikese kasvu (kompleks, mille all ta aastaid kannatas) põhjustatud pideva pilkamise vastu, aga ka tööriistaks ja kaitsevahendiks, et kaitsta end oma õnnetu ema intiimse tõrjumise eest, kes suutis teda süüdistada selles, et ta sündis, nagu ta kahjuks oli, koosKõik need on aga kaitsed, mis lõppkokkuvõttes aitasid teda mitte vähe selles, millise karjääri ta ette võttis ja millise iseloomu oli anglosaksi näitleja endale õmblema hakanud.

Ja kui rääkida karjäärist, siis väikese inglise geeniuse karjäär algas müstiliste 1960ndate alguses, kui ta pärast Oxfordi muusikastipendiumi saamist debüteeris filmis "Vale kast" (1966), mille peaosas mängis Michael Caine. Hiljem tõi Dudley koos teiste, näiteks Alan Bennetti, Jonathan Milleri ja Peter Cookiga teatris lavale näidendi "Fringe", mis olietendati üle kahe aasta, kuni see jõudis Broadwayle, nii paljude edukate lavastuste müütilisse koju. Raske katsumus kõigile, koht, mis on harjunud alati kõrgeimal tasemel lavastustega. Kuid noored inglased võitsid ja lavastus osutus edukaks.

Tema koomilist andekust märkas vahepeal ka üks teine teemakohane geenius, Blake Edwards, kes palkas ta mängima kohmakat (kuid mitte liiga kohmakat) intellektuaali filmis "10" koos suurepärase Bo Derekiga, kes oli siis oma vormi tipul (mitte ilmaasjata, tänu sellele filmile armusid temasse põlvkonnad vaatajatest). Filmi tegelane, kriisis olev heliloojasentimentaalne ja inspireeriv, see meenutab mõnevõrra Moore'i ennast ning peeglimäng reaalsuse ja fiktsiooni vahel osutub edukaks, äratades rahvusvahelise publiku sümpaatia Briti näitleja vastu ja tõstes ta staaride impeeriumi.

See oli 1979. aastal ja kolm aastat hiljem sai näitleja oma ainsa Oscari-nominatsiooni filmi "Arturo" eest Liza Minnelliga. Väike filmimees mängis edaspidi väiksemates töödes, samas kui sentimentaalsel tasandil läks ta ühest abielust teise, lausa nelja, kinnitades oma mitte lihtsat iseloomu. Viimastel aastatel oli viimane katse elada elupaar, oli end oma Londoni kodus üksildaseks eluks tagasi tõmbunud.

Pikka aega kannatanud haruldase ja ravimatu degeneratiivse ajuhaiguse all, mis sarnaneb Parkinsoni tõvega, teaduslikult Psp (progresseeruv ülitäheline tserebraalparalüüs), mis muutis ta äratundmatuks (viimased fotod temast selles osas on muljetavaldavad ja näitavad kõiki tema kannatusi), suri väike suur näitleja 27. märtsil 2002, mitte ilma hüvasti jätmata...oma fännidele oma peatsest surmast teatamise kaudu väga dramaatilises BBC intervjuus.