Biograafia - Amet: provokatsioon

• Beppe Grillo 1990. aastatel
• 2000. aastad
• Poliitika ja 5-tärni liikumine

Giuseppe Piero Grillo , koomik või pigem professionaalne provokaator, sündis 21. juulil 1948 Savignones, Genova provintsis. Esimesed kogemused omandas ta linna klubides; seejärel avanes talle oluline võimalus: ta improviseeris monoloogi RAI komisjoni ees, kus esines muu hulgas Pippo Baudo. Sellest kogemusest sündisid tema esimesed teleesinemised, alates "Secondo voi" (1977) kuni "Luna" (1977).Park" (1978), kus ta mõjus kohe oma monoloogidega, milles ta satiiriliselt satiirib kombeid ja rikub improvisatsiooniga mustreid, millega televisioon oli harjunud.

1979. aastal Beppe Grillo Ta osales loteriiprogrammi "Fantastico" esimeses seerias, millele järgnesid Enzo Trapani lavastatud saated "Te la do io l'America" (1981) ja "Te lo do io il Brasile" (1984), kus Grillo võttis telestuudios kaamerate ette omamoodi reisipäeviku.

Riiklik televisioon avas talle oma uksed, võõrustades teda tippsaadetes, alates teistest "Fantastico" sarjadest kuni "Domenica in", kus Beppe Grillo koondas oma esinemised paari minuti sisse, saavutades väga kõrgeid reitinguid.

1989. aasta Sanremo festival pühitses ta lõplikult televisiooni "koomilise maavärina": 22 miljonit vaatajat jäid ekraani ette kleepuma, et jälgida tema vitriolilisi rünnakuid poliitikamaailma vastu. Grillo hääl on eksimatu ja tema populaarsust mõõdab pikk rida imitatsioone, mida teised artistid temast teevad.

Tema showbiz'i stiil muutub üha teravamaks ja söövitavamaks: viisakussatiirilt liigub ta edasi põletavamate sotsiaalsete ja poliitiliste teemade käsitlemisele, pannes erinevaid telejuhte, kes hoolimata "riskist" jätkuvalt teda oma saadetesse kutsuvad, kokku tõmbama. Ta suudab isegi traditsioonilisi reklaamikanoneid häirida omakuulsa jogurtimargi reklaamikampaania, mis võitis talle valdkonna kõige prestiižsemaid auhindu (Cannes'i Kuldne Lõvi, A.N.I.P.A. auhind, Art Director's club, Spot Italia Advertising ja Success).

Lisaks oma teleülesannetele (mis tõid talle kuus "Telegatti") ja lugematutele live-show'dele, kus ta väljendas maksimaalselt oma andeid suure suhtlejana, pühendas Beppe Grillo end ka kinole, osaledes mõnes filmis: "Cercasi Gesù" (1982, Luigi Comencini, David di Donatello auhinna võitja), "Scemo di Guerra" (1985, Dino Risi) ja "Topo Galileo" (1988, Laudadio, koosstsenaarium ja teema on kirjutatud koos Stefano Benniga).

Beppe Grillo 1990. aastatel

1990. aastal lahkus Beppe Grillo televisioonist lõplikult: ühe saate ajal katkestas Genova koomiku raevuka monoloogi Pippo Baudo, kes "distantseerus" avalikult nendest sõnadest. Sellest hetkest alates oli Grillo sunnitud eksiilis.

1992. aastal naasis ta lavale ettekandega, mille sisu näitas uut arengut: tema satiiri fookus nihkus poliitikalt tavainimestele ja nende vastutustundetule käitumisele, eriti keskkonna suhtes. Edu oli võidukas. Uus satiir oli sündinud: ökoloogiline satiir.

1994. aastal Beppe Grillo pöördub tagasi televisiooni, RaiUno'sse, kahe ettekandega Teatro delle Vittorie'st. Seekord on rünnak suunatud reklaamijatele, SIPile (hiljem TelecomItalia), 144 numbrile, Biagio Agnesele. Tema monoloogi ägedus on selline, et päev pärast etendust väheneb kõnede arv 144 numbrile peadpööritavalt ja järgnevatel kuudel suletakse telefoniteenus lõplikult. Kaksepisoodid kogusid väga suure publiku poolehoiu (teist õhtut vaatas 16 miljonit vaatajat).

Pärast seda pühendas ta end peamiselt live-showdele. 1995. aasta tuur koos show'ga "Energia ja teave" tegi tuuri enam kui 60 Itaalia linnas, kogudes üle 400 000 pealtvaataja. Uut show'd edastasid mõned välismaised telekanalid (Šveitsis TSI ja Saksamaal WDR). Sama show tsenseeris RAI, mis tühistas juba eetrisse minekukavandatud 1996. aasta alguseks.

Järgnevatel aastatel said tema näitused "Brain" (1997) ja "Soft Apocalypse" (1998) laialdast tunnustust.

1998. aastal, pärast viieaastast eemalolekut Itaalia teleekraanidelt, alustas Beppe Grillo koostööd Telepiùga, mis edastas tema viimaseid saateid tasuta televisioonis. 1999. aastal esitas ta uue saate "Discorso all'Umanità" (Kõne inimlikkusele), mida Telepiù edastas aastavahetusel.

2000. aastad

2000. aasta märtsis algas uus tuur, mille raames toimus kolme kuu jooksul kokku 70 kontserti show'ga "Time Out".

2001. aasta veebruaris tekitas ta sensatsiooni, kui ta paigaldas oma Nervi kodusse 1,8 kWp fotogalvaanilise süsteemi, tänu millele sai ta Enelile liigset energiat tagasi müüa: see oli esimene Itaalia nn netomeetri juhtum.

2005. aastal algab uus tuur "BeppeGrillo.it", mis on nime saanud tema veebilehe järgi, mis on kiiresti muutunud üheks kõige külastatavamaks blogiks maailmas.

Viimaste aastate meediaalgatuste hulgas oli "V-päev" (Vaffanculo-Day, 8. september 2007), meeleavaldus, mis toimus enam kui 180 Itaalia linnas ja 25 välisriigis raekodade ees. Tehti ettepanek võtta vastu rahvaalgatuse seadus, et "puhastada" Itaalia parlament süüdimõistetud esindajatest; ettepanek sisaldas ka piirangutmaksimaalselt kaks ametiaega igale poliitilisele ametikohale valitud kodanikule.

Poliitika ja 5-tärni liikumine

12. juulil 2009 teatas ta oma blogi kaudu oma kandideerimisest Demokraatliku Partei eelvalimistel. Kaks päeva hiljem teatas aga PD riiklik tagatiskomisjon, et teda ei lubata erakonda registreerida (mis on kandideerimise vajalik tingimus). 2009. aasta sügisel asutas ta oma erakonna "Rahvuslik Viie Tähe Liikumine". Koos asutatiettevõtjale ja veebigurule Gianroberto Casaleggio, siis saab erakond määratletud nime "MoVimento 5 Stelle".

Enne valimiskampaaniat, mida nimetati "Tsunami-tuuriks" ja mis viis Grillo kõikidele Itaalia peamistele väljakutele, oli 2013. aasta veebruari lõpus toimunud üldvalimistel MoVimento 5 Stelle Itaalia poliitilisel areenil oluline tegija.

2014. aasta märtsis mõisteti ta pitserite rikkumise eest neljaks kuuks vangi: Beppe Grillo oli 5. detsembril 2010 Susa orus, et osaleda meeleavaldusel Ei Tav Chiomontes asuva, veel ehitusjärgus oleva Clarea majja ees, mis oli suletud, improviseeris ta lühikese ralli ja teda saadeti sisse.