Biograafia - Igavesed sümfooniad

Ta on vaieldamatult kõigi aegade ja paikade suurim helilooja, muusikalise mõtlemise titaan, kelle kunstilised saavutused on osutunud mõõtmatuteks. Ja võib-olla tundub tema loomingu teatud hetkedel isegi mõiste "muusika" redutseeriv, kus geeniuse tehtud ümberkujundamise pingutused näivad ületavat inimlikud tunded.

17. detsembril 1770 Bonnis (Saksamaa) sündinud Beethoven kasvas üles kultuurilises ja perekondlikus keskkonnas, mis oli kõike muud kui soodne. Tema isa süüdistavad ajaloolased selles, et ta oli kohmakas ja joobes laulja, kes suutis ainult raisata seda vähest raha, mida ta kokku sai, ja pigistada Ludwigi muusikalisi võimeid kuni kinnisideeni, lootuses saada temast veel üks Mozart.vähene äriline kasutamine õnneks ebaõnnestunud.

Ema, tagasihoidlik, kuid mõistlik ja aus naine, paistab olevat haigestunud. Tal oli seitse last, kellest neli suri enneaegselt.

Temperamentne Ludwig satub seega peagi ellujäämisareenile, mida tugevdab vaid tema varajane talent.

Üheksa-aastaselt alustas ta regulaarsemaid õpinguid õukonnaorganisti Christian Neefe juures, neljateistkümneaastaselt oli ta juba kuurvürsti kabelis organist (aasta enne ema kaotamist, mis oli teda traumeeriv sündmus) ja varsti pärast seda mängis ta, multiinstrumentalistina nagu tema muusikavend Amadeus, teatriorkestris.

1792. aastal lahkus ta Bonnist elavamasse Viini, linna, mis teda kõige enam hindas ja kuhu ta jäi kogu oma ülejäänud eluks. Tema improvisatsioonilised oskused, mis põhinesid ettekavatsetud rünnakutel siiani peenikesel klaveril, mis vaheldusid enneolematu magususega, šokeerisid publikut.

Tema teosed, mis on algul mõjutatud kõigi aegade klassikutest (Haydn, Mozart), kuid mida juba iseloomustab ülevoolav isikupära, seejärel üha julgemad ja uuenduslikumad, raputavad kunstielu laiskust, külvavad esteetilist paanikat, heidavad need, kellel on kõrvad ja süda kuulda, kohutavatesse teadvuse kuristustesse.

Kuigi teda jumaldasid eelkõige tolleaegsed aadlikud, kes konkureerisid, et tagada tema eluaegsed annetused ja näha end tema teoste esikülgedel au sees, kuigi ta kirjutas muusikat omaenda väljenduslike vajaduste, mitte tellimuste järgi (esimene kunstnik ajaloos), tekkis tema puhul pragu, lõhe kunstiliste saavutuste ja publiku vahel muutus üha ületamatumaks.

Sellest annavad tunnistust viimased teosed, mis on kirjutatud juba täielikus kurtuses, esoteerilised inkunaablid tulevastele heliloojatele.

Kuulmiskahjustus tabab teda varakult, põhjustades enesetapuga piirnevat kriisi ja süvendades tema uhket eemaldumist maailmast, mis ei tulene mitte tühisest põlgusest, vaid alandamisest, et ta ei saa nautida teiste seltskonda lihtsal viisil. Ainult jalutuskäigud maal annavad talle rahu, kuid aja jooksul peavad sõbrad temaga suhtlemiseks esitama talle küsimusi, mille eestkirjutades kuulsaid "vestlusraamatuid" järeltuleviku jaoks.

Isegi armastus, mida ta otsis sinivereliste aadlike naiste (tema tavapärase miljöö sagedased külalised) seas, ei olnud talle soodne: võib-olla oli see tingitud armastatu tegevusetusest, kes oli liikumatu nagu hüpnotiseeritud gasell selle taltsutamatu lõvi ees, või võib-olla ületamatutest sotsiaalsetest eelarvamustest, sest aadlik naine ei saanud paarituda kodanlase, seitsme nooti alandliku teenijaga.

Püüdes peresoojuse järele, ei leidnud ta paremat viisi, kui seda vägivaldselt välja pressida oma isata vennapojalt Karlilt, keda onu lämmatav tähelepanu sundis siis isegi õnneks ebaõnnestunud enesetapule, mis oli häbiväärses konkurentsis tema loomuliku emaga.

7. mail 1824 ilmub Beethoven Viinis viimast korda avalikkuse ette oma kuulsa "Üheksanda sümfoonia" ettekandele. Publik puhkeb ägedasse aplausesse. Dirigendi kõrval istudes, seljaga publikule, sirvib helilooja partituuri, olles materiaalselt takistatud kuulama seda, mille ta ise on sünnitanud. Nad peavad teda sundima pöörduma, et ta saaks nähatema töö tohutu edu.

26. märtsil 1827 alistus ta teda juba mõnda aega vaevanud haigustele (podagra, reuma, maksatsirroos), tõstis rusika taeva poole, nagu kuulus romantiline kujutlus, ja suri veenilihasesse. Tema matused olid ühed kolossaalsemad, mis kunagi korraldatud, kogu linn oli vapustatud.

Ühes nurgas, keset Grillparzeri ning silmapaistvate poliitikute ja kultuuritegelaste matusekõnesid, jälgib stseeni üks anonüümne, mõtisklev tegelane, kes on valinud Bonni geeniuse oma patrooniks: see on Franz Schubert. Ta ühineb jumalusega järgmisel aastal, vaid 31-aastaselt, ja nõuab, et teda maetaks tema kõrvale.