Biograafia

• Claudio Cerasa aadressil The Sheet
• Claudio Cerasa 2010. aastate teisel poolel
• Koostöö
• Claudio Cerasa raamatud
• Kurioosumid

Claudio Cerasa sündis 7. mail 1982 Palermos. Kunstnikupoeg - tema isa Giuseppe Cerasa oli oluline ajakirjanik Rooma Repubblica toimetuses - kolis väga noorena Rooma. Pealinnas alustas ta koostööd koos Spordileht mille lavastajaks oli toona perekonnasõber Pietro Calabrese, kes võttis ta siis kaasa, kui ta jätkas Panorama lavastamist.

Sellest koostööst meenub talle üks intervjuu, mille Claudio Cerasa suutis Roberto Mancinilt, kes teatavasti ei taha end ajakirjandusele anda, välja võluda ja mis tõi talle esiküljel ilmumise. Samal ajal töötas ta Radio Capitalis, mis palkas ta vaid 19-aastasena ja kuhu ta jäi kolmeks aastaks.

Claudio Cerasa aadressil The Sheet

Claudio Cerasa on alates 2005. aastast töötanud Giuliano Ferrara asutatud päevalehes Foglio, esialgu praktikandina ja mõned kuud hiljem tavatöötajana. Esimestel aastatel ajalehe juures meenub eriti üks uurimine, milles Cerasa lammutas Rignano Flaminio kooliõpetajate vastu esitatud süüdistusi, mida ajakirjandus kippus kiitma. Kooliõpetajaid ja üht hooldaja süüdistasidlasteaias korduva laste vastu suunatud vägivalla eest, kuid hiljem mõisteti nad õigeks "sest fakti ei ole olemas" .

Claudio Cerasa

2008. aastal õnnestus tal saada ka intervjuu Walter Veltroniga, kes esitas programmi, millega ta kandideerib valimistel, ja otsuse mitte liituda erakonnaga Italia Dei Valori Antonio Di Pietro. Ta edutati peatoimetajaks ja hakkas jälgima Demokraatliku Partei "kulisside taga".

Cerasa on üks esimesi ajakirjanikke, kes tunnustas Matteo Renzi suurt potentsiaali ja jälgis teda alates tema esimestest sammudest riiklikus poliitikas.

Claudio Cerasa 2010. aastate teisel poolel

2015. aasta jaanuaris nimetati ta Foglio toimetaja Ametisse nimetamisest teatas Giuliano Ferrara ise ühes telesaates. 2018. aasta juunis oli ta Il Foglio lehekülgedel vaidluse peategelane omaenda kirjastajaga. Ajalehe omanikfirma Sorgente Groupi president Valter Mainetti võtab liitumise kasuks seisukoha 5 Tähe liikumine - Liiga mis valitses tollal riiki ja mille vastu Foglio üldiselt ja Claudio Cerasa eriti on korduvalt ja karmilt poleemikat pidanud.

Mainetti sõnad avaldatakse esilehel, tegelikult kritiseerib ta avalikult ajalehe liini lugejate ees. Cerasa vastab samal esilehel, väites, et ajaleht on omanike seisukohtadest sõltumatu.

Koostöö

Samuti on ta teinud koostööd igakuise Sole 24 Ore, Rivista Studio, GQ, Wired, mõnede telesaadetega, nagu Le Invasioni Barbariche, Porta a Porta, Virus ja raadiosaadetega, nagu Decanter. Ta on Roomas asuva kommunikatsiooni- ja konsultatsioonibüroo Eidos Communicationi ajakirjanduse ja ringhäälinguajakirjanduse magistriõppe õppejõud.

Claudio Cerasa raamatud

Ta kirjutas koos Castelvecchiga 2007. aastal raamatu "Ho visto l'uomo nero" ("Ma nägin möödujat"), mis jutustab kohtu- ja muudest sündmustest, mis on seotud väidetava pedofiiliajuhtumiga, milles süüdistati Rignano Flaminio lasteaiaõpetajaid.

2009. aastal avaldas ta Rizzoli väljaande "La Presa di Roma", milles ta uurib Rooma poliitikat Gianni Alemanno linnapeaks nimetamise valguses. 2014. aastal järgnes, samuti Rizzoli väljaandes, "Le catene della sinistra" ("Vasakpoolsete ahelad"), mis uurib puudusi ja vigu, mis takistavad vasakpoolsete kujunemist riigi domineerivaks poliitiliseks jõuks.

2018. aastal avaldas ta koos Rizzoliga essee "Abbasso i tolleranti" ("Down with the tolerant"), mille keskne teema on vajadus piirata sallivust nende suhtes, kes tahavad meie vabadust piirata.

Kurioosumid

Claudio Cerasa on lõpetanud kommunikatsiooniteaduste eriala. Ta armastab Green Dayd, on abielus ja tal on kaks last ning ta on Palermo ja Inter Milani fänn. Ta on väga aktiivne ka sotsiaalmeedias, kus tal on Twitteri konto ja ametlik Facebooki leht. Samuti teeb ta alates 2010. aastast kaastööd veebiajalehe Il Postile. Tal on kõrvapuuring, mille kohta ei ole "Il Giornale" blogis jätnud tegematanaeruvääristada teda, pannes ta kõige halvemini riietatud telesaadete nimekirja.