Biograafia - Filmitegija ja härrasmees

Lavastaja, näitleja, produtsent. Need on selle mehe paljud näod ja anded, kes on sündinud 1. juulil 1934 Lafayette'is (Indiana, USA) vene juudi immigrantide lapsena ja on annetanud seitsmenda kunsti juba ehtinud kataloogi mitmeid meistriteoseid. See tõhus ja tähelepanuväärne lavastaja on ka vilunud näitleja, kes suudab nagu vähesed väljendada teatud karakterite intensiivset patemaatilisust...näoga, nagu ka kodanlase mask, mille kingi ta mõnikord kandis. Ja võib-olla just sellepärast suutis ta, nagu öeldakse, nii hästi suhelda staaridega, kes tema filmide lavastustes askeldasid.

Sydney Pollack õppis Sanford Meisneri juures New Yorgi Neighbourhood Playhouse'is ja siin sai ta enne varajast karjääri televisioonis kõige lugupeetud õpetajate abituriendiks. Ja just televisioonis kohtus ta Robert Redfordiga (kes tol ajal debüteeris), kellest hiljem sai tõeline näitleja-fetšist. Ja Redfordiga,tuleb öelda, et ta on alati olnud rahul, et talle on antud see roll.

Koos tegid nad koostööd seitsmes filmis: "See tüdruk kuulub kõigile" (1966), "Punane vares ei skalpi mind" (1972), "Nii nagu me olime" (1973), "Kondori kolm päeva" (1975), "Elektrirüütel" (1979), "Minu Aafrika" (1985) ja "Havanna" (1990) - kõik filmid, mille kohta võib vähemalt öelda, et nad on meeldejäävad. Nendes pealkirjades peituvad tõelised meistriteosed (üks neist ennekõike:"Punane vares", aga ka liigutav "Nii nagu me olime"), kuid plahvatuslikuks kujunes Karen Blixeni romaanil põhinev "Minu Aafrika", millega Sydney Pollack võitis oma esimese parima režissööri Oscari.

Pollack oli varem nomineeritud mainekale auhinnale oma suurepärase Ameerika depressiooniaja fresko eest 1973. aasta filmiga "Kas nii ei tapeta hobuseid?", mis on suurepärane metafoor Ameerika kibestumisest, mis laieneb inimsaatuse allegooriaks. 1982. aastal oli Pollack pöördunud ka komöödia poole, lavastades "Tootsie", kus transformist Dustin Hoffman javastupandamatu oma võimete piires.

Hilisemad on "Partner" (1983, John Grishami romaani põhjal, peaosades Tom Cruise ja Gene Hackman), keeruline äri- ja kuritegelik afäär, ning "Sabrina" (1995) uusversioon, mis on põhimõtteliselt meeleheitlik katse võimatu vastasseisuks Billy Wilderiga. Eksperiment oli juba alguses ebaõnnestunud, ja tegelikult ei saa öelda, et tulemus oleks olnud väga õnnelik. Kuid Pollack teab omapotentsiaali, ja nii ilmus ta isegi mitte neli aastat hiljem uuesti turule hea "Crossed Fates'iga", mida abistasid kaks suurt staari nagu Harrison Ford ja Kristin Scott Thomas.

Viimastel aastatel on Sydney Pollack pühendunud rohkem produtseerimisele kui lavastamisele ja on ka oma vana armastuse näitlejatöödest maha võtnud, osaledes 1992. aastal Woody Alleni filmis "Mehed ja naised". Samuti on ta tõestanud end suurepärase karakternäitlejana esmalt Robert Altmani (filmis "The Leading Men"), seejärel Robert Zemeckise (filmis "Surm teeb sind ilusaks") võimekates kätes. Samuti tasub mainida, ettema esinemine filmi "Eyes Wide Shut" finaalis, mis on režissööride kuninga Stanley Kubricki viimane tohutu meistriteos.

Sydney Pollack, kellele anti 2002. aastal Locarno filmifestivalil auhind "Leopard", on üks Sundance'i filmifestivali asutajatest.

Aastatel 2000-2006 osales ta ka edukas telesarjas "Will & Camp; Grace", kus ta mängis neljas episoodis peategelase Will Trumani isa.

2005. aastal, pärast oma karjääri pikimat pausi, naasis ta lavastamise juurde poliitilise trilleriga "The Interpreter" (Nicole Kidmani ja Sean Penniga). Koos oma partneri Anthony Minghellaga sai temast sõltumatu filmiprodutsent, asutades tootmisettevõtte Mirage Enterprises: selle tulemusena ilmus "Cold Mountain" ja 2007. aastal tema esimene dokumentaalfilm ja viimane töö lavastajana "Frank Gehry - Creator".of Dreams" (Sketches of Frank Gehry), mis räägib kuulsast arhitektist ja kallist sõbrast.

Sydney Pollack suri 26. mail 2008 oma kodus Los Angeleses maovähki.