Biograafia - Cat's eyes

Need, kes mäletavad teda kui noort tulevikutantsijat Sergio Leone meistriteoses "Oli kord Ameerikas", ei tunne teda ära. Kuid see fatalona, kes meile mõnel pimestavalt pahatahtlikul fotol vastu vaatab, või ärkvelolev peategelane, kes meile "Hulk" reklaamplakatilt vastu vaatab, on ikkagi tema, Jennifer Lynn Connelly: naine, metamorfoos. Muutus, mis on seda intrigeerivam, kui tema nägu ongikassipoeg tunduks nii vähe vastuvõtlik ilmastikuga seotud muutustele.

Igatahes on kaunis Jennifer Connelly väga uhke oma tasakaalukuse üle. 12. detsembril 1970. aastal New Yorgis sündinud Jennifer Connelly kasvas üles Brooklyni linnaosas ja tundis juba kümneaastaselt reklaamklippide telgitaguseid, mida ta oma unikaalset füsiognoomiat ära kasutades seeriates filmis. Tema isa Gerard, väike tekstiilitööstuse omanik, oli aga kui küünifikseeris oma tütre õpingute lõpuleviimise, kuigi tal polnud kindlasti kunagi kavatsustki takistada beebimudeli karjääri. Jennifer tuli talle ilma suurema vaevata vastu: pärast maineka Saint Ann School'i külastamist omandas ta Yale'is diplomit ja õppis seejärel näitlemist mainekate õpetajate juures.

Jennifer oli neljateistkümneaastaselt teel kino poole. Ta oli ka Itaalias läbisegi, Dario Argento kutsus teda "Foinomena" rolli. Tema eeterlik, kehatu sarm filmis on täiuslik kontrast meie thrillerimeistri loodud morbiidse, dekadentse ja hallutsinatsioonilise atmosfäärile. See oli 1984. aastal ja peagi soovis Sergio Leone teda ka, nagu ette nähtud, rollile...teismeline tantsija filmis "Once Upon a Time in America".

Teised filmid nagu "Labürint" (koos David Bowie'ga) ja "Kuum koht" on vahepeal näinud teda hõivatud ilma suurema eduta. Pärast "Rocketeeri" ebaõnnestumist (koos Bill Campbelliga, tema praeguse partneri kõrval ka eraelus) oli tema karjäär 1990ndate keskel tõusude ja mõõnadega, et siis tänu filmidele nagu "Dark City", kaunis "Requiem for a Dream(Itaalias avaldamata) ja "Pollock".

Jennifer Connelly karjäär sai aga uue, ootamatu hoo sisse pärast tema esinemist filmis "A Beautiful Mind", mis tõi talle parima naisnäitleja Oscari Alicia Nashi (filmis peategelase, Russell Crowe'i mängitud matemaatikageeniuse John Nashi abikaasa) eduka kehastamise eest. Nüüd on ta üks nõutumaid näitlejaid Ameerika Ühendriikides, keda kutsutakse filmimiljardäride kolossid, nagu näiteks trompetatud "Hulk" (2003).

Jennifer armastab kirglikult filosoofiat ja maalimist ning harrastab jooga ja ujumist, et end vormis hoida. 1997. aastal sai ta oma esimese lapse fotograaf David Duganiga. Hiljem abiellus ta näitleja Paul Bettanyga, kes on tema teise lapse isa.

Tema 2000ndate aastate filmide hulka kuuluvad "Dark Water" (2005), "Blood Diamonds" (2006, peaosas Leonardo Di Caprio), "Inkheart" (2008, Iain Softley), "Creation" (2009, Jon Amiel). Tema viimased filmid: "Salvation Boulevard" (režissöör George Ratliff , 2011), "The Dilemma" (režissöör Ron Howard, 2011), "Stuck in Love" (režissöör Josh Boone, 2012).