Biograafia - seinte kaunistamine

Keith Haring, üks neopopliikumise liidritest, oli oma põlvkonna üks esinduslikumaid kunstnikke. Joan ja Allen Haringi poeg ning vanim neljast õest-vennast sündis 4. mail 1958 Kutztownis, Pennsylvanias. Ta näitas oma kunstialast annet juba väga noorelt ning pärast regulaarset keskkooliõpinguid astus Pittsburghis asuvasse Ivy School of Professional Art'i. Ta oli üks kõige esinduslikumaid kunstnikke.

1976. aastal, uue noorteprotesti ja hipikultuuri kiuste, sõitis ta autostopiga mööda Ameerika Ühendriike ringi, tehes peatusi erinevates linnades üle riigi, et tutvuda lähemalt Ameerika kunstnike loominguga, nendega, keda nii sageli näeb vaid ajakirjade läikivatel lehekülgedel. Samal aastal Pittsburghi naastes astus ta ülikooli ja pidas oma esimeseoluline näitus Pittsburghi kunsti- ja käsitöökeskuses.

Tänavakultuuri laps, nn New Yorgi tänavakunsti õnnelik järglane, oli ta esialgu tõrjutud, enne kui ta pühitseti "ametlikus" kunstimaailmas. 1978. aastal astus ta New Yorgi visuaalkunstikooli, 1980ndate alguses sai ta tuntuks metroodesse loodud seinamaalidega ja hiljem töödega, mida ta eksponeeris siin ja seal, mitmesuguste klubide seas.ja enam-vähem improviseeritud "vernissage'id".

Ameerika kunstniku pakutud uuendused on igal juhul plahvatusohtlikud ja ei jäta kõige nõudlikumate asjatundjate tähelepanu kõrvale. Keith Haring edastab ja leiutab oma alateadliku ja nüüdseks "kõrge" eeskujuga Andy Warholi eeskujul uue linnakeele, mis koosneb peaaegu infantiilsetest või primitiivsetest siluettidest, mida iseloomustab pidev must märk, mis viitab selgelt sellele, etkoomiks.

Tema esimene tõeline isikunäitus toimus 1982. aastal Shafrazi's. Järgnevad aastad olid tiheda eduga, sest näitused toimusid üle kogu maailma. 1986. aasta aprillis avas Keith Haring New Yorgis Pop Shop'i. Selleks ajaks oli ta juba tunnustatud kunstnik, keda tunnustati kogu maailmas ja kes pälvis loorbereid, mis tänapäeva keelde tõlgituna tähendab raha. Veider ja transgressiivne, kunstniku jaoks tähendab sedaisikliku juhtimise vabadus, mis tema puhul tähendab üha enam reguleerimata elu, eriti seksuaalses mõttes.

1988. aastal diagnoositi tal AIDS. 1988. aastal teatas ta üllatuslikult oma kurvastavast seisundist intervjuus "Rolling Stone'ile", suurendades sellega oma niigi suurt populaarsust. Kunstniku enda sõnul hilisemates intervjuudes ei olnud ilmsikstulek, et tal on AIDS, üldse üllatus, teades, et ta oli ületanud palju piire ja et ta oliolles täielikult ära kasutanud vabaduse ja promissiivsuse õhkkonda, mida New York sel ajal pakkus.

Enne oma surma asutas ta Keith Haringi fondi, mille eesmärk on jätkata tema tööd lasteorganisatsioonide toetamisel ja AIDSi vastu võitlemisel.

Kunstilise väärtuse poolest ei ole Haringi looming kunagi tundnud langust, vaid toidab tõepoolest tohutut äri, järgides täielikult kaasaegset vaimu, mis mitmes mõttes tähendab pettunud ja seega "kommertslikku" vaimu; äri, mis kasutab Haringi omapärast stiili ja abiellub selle tiheda seotusega kaasaegse kommunikatsiooniga, nüüd tegelikultlahutamatult seotud kommertskommunikatsiooniga.

Haringi graffitist saadav tulu ei põhine ainult Ameerika geeniuse "kunstilisel" toodangul, vaid tugineb ka vidinatele, T-särkidele ja muule (mõnel fotol võib näha Haringut ennast lõbustatult oma graffiti reproduktsioonidega T-särke kandmas).

Tema teoste rahvusvaheline edu on aga aidanud kaasa kunstivormide levikule avalikus ruumis, levitades laiemat kunstitunnetust. Tema kompositsioonid on vahetud, lihtsad ja otsekohesed, meelitavad kergesti vaataja tähelepanu ja neid võib lugeda mitmel tasandil, alates pealiskaudsest ja lõbustatud tasandist kuni huumori avastamiseni...kriimustunud ja hallutsinatsioonidega.

Keith Haring suri 16. veebruaril 1990, 32-aastaselt.