Biograafia - Pacificamente

• Vaikne ookean 2010. aastatel

Kümme aastat sidus ta oma nime ansambliga "Rossomaltese" (mille asutajaliige, laulukirjutaja ja kitarrist ta oli), mis andis välja kaks albumit, "Santantonio" ja "Mosche libere", ning millest sai 1990ndate keskel üks peamisi live-esinejaid Milano "alternatiivses" ringkonnas.

Siis otsustas Gino De Crescenzo ehk Pacifico katkestada nabanööri, mis sidus teda bändikaaslastega, ja alustas soolokarjääri, mis, nagu paljud inimesed teavad, kes on selle vastu pead löönud, on täis riske ja tundmatust ning võib panna sind suure üksinduse ohule. Kui asjad ei õnnestu, ei saa te üksteist lohutada naguSeda juhtub kõikides bändides. Õnneks on Pacifico seni hoidunud negatiivsetest eksimustest või kõlavatest floppidest.

Vastupidi, 2001. aastal saavutas ta oma debüütalbumiga, mille pealkiri oli lihtsalt "Pacifico", hea müügiedu, kuigi "kõhnal" hetkel, ning märkimisväärseid tunnustussertifikaate kriitikute ja asjatundjate poolt, mis oleks ilmselt igaühele pähe keeranud.

Kunstnik suutis mitte ainult tõlgendada noorte maitseid ja häälestuda valitsevatele suundumustele, vaid ka pakkuda välja kvaliteetse repertuaari, mis ei põhineks üksnes kommertslikul loogikal.

Nii sai 5. märtsil 1964 sündinud sümpaatne noormees Milanost kolm olulist auhinda: Grinzane Cavouri auhind "Le mie parole" tekstide eest (Premio Recanati 2001), Targa Tenco parima esimese ooperi eest (Premio Tenco 2001) ja ajakirja "Musica & Dischi" detsembrikuu rahvahääletuse võit "Emergenti Italiani" kategoorias.

2002. aasta märtsis lisandus ka P.I.M. kriitikute auhind, mida edendasid Repubblica ja Radio DeeJay nädalaleht "Musica".

Aastatel 2002-2003 pühendas Pacifico end nende rahulduste toel otsesele kontaktile publikuga, tuuritades sadadel väljakutel ja andes arvukalt kontserte.

Suurele avalikkusele veel mitte väga tuntud, on ta sageli tegutsenud Daniele Silvestri, Luca Carboni, Samuele Bersani ja väikese orkestri Avion Traveli toetajana või külalisena.

Pärast tema teise albumi "Musica Leggera" ilmumist tuleb nüüd tema esimene suur soolotuur, mis paneb kassahoovid pöörlema.

Pacifico tõusust Itaalia muusikamaastikul annavad tunnistust ka kolm olulist kunstilist koostööd. Adriano Celentano oma viimasel albumil sisaldas laulu "I passi che facciamo", mille sõnad kirjutas ta ise, ja Samuele Bersani oma viimases suurimad hitid sisaldas Pacifico laulu "Le mie parole" esitust.

Frankie Hi-NRG MC (geniaalne ja kultuurne itaalia räppar) oli Pacifico video "Gli occhi al cielo" režissöör, teema autor ja stsenaariumi autor ning tema viimasel albumil "Ero un autarchico" duetis ta temaga loos "Anima nera".

Tema suurest andekusest annab tunnistust ka see, et ta lõi ka Roberta Torre filmi "Sud Side Stori" heliriba ja oli üks Gabriele Muccino filmi "Ricordati di me" heliriba peategelastest, mille lood "Il Faraone" ja "Ricordati di me".

2006. aasta alguses ilmus tema kolmas album "Dolci frutti tropicali", millel tegid koostööd mitmed artistid, sealhulgas Samuele Bersani, Petra Magoni ja Roy Paci loos "Sei nell'anima". Seejärel tegi ta koostööd Gianna Nanniniga mitme loo autorina, sealhulgas "Sei nell'anima".

2007. aastal osales ta Fabio Volo saates "Italo-French", mida MTV edastas Montmartre'ist, esitades kõikides episoodides live-muusika saatel. 2009. aasta alguses andis ta välja oma neljanda albumi "Dentro ogni casa".

Vaikne ookean 2010. aastatel

2010. aastal kirjutas ta kaks lugu Anna Oxa albumile "Proxima". 2010. aastal kirjutas ta kaasa laulule "Le luci dell'alba", mis sisaldub albumil Noemi , RedNoemi samas kui koostöö nii Antonello Venditti kui ka Adriano Celentanoga jätkus.

2012. aasta märtsis ilmus viies stuudioalbum "Una voce non basta", kus teevad koostööd Malika Ayane, Samuele Bersani, Frankie Hi NRG, Manuel Agnelli. Järgmisel aastal ilmus EP "In cosa credi", mis koosneb kaheksast loost, millest seitse on eelmistest albumitest kõrvale jäetud seni avaldamata lood.

Pacifico elab Pariisis, kus ta elab koos oma elukaaslase, näitleja ja laulja Cristina Maroccoga, kes tegi ta 2011. aasta novembris Thomas Riccardo isaks.

2016. aastal kirjutas ta Giorgia laulja albumil "Oronero" sisalduv laul "Sempre si cambia". 2018. aastal naasis ta Sanremosse, et laulda koos Bungaro ja Ornella Vanoniga lugu "Imparare ad amarsi".

2020. aastal kirjutas ta sõnad laulule "Viceversa", millega Francesco Gabbani võistles 70. Sanremo festivalil ja mis lõppkokkuvõttes saavutas teise koha.