Biograafia - Pink stories

Isegi täna, nii palju aastaid pärast häiritud Syd Barretti lahkumist, kelle koha ta võttis, David Gilmour , heatujulise näoga ja muretu ilmega härrasmees, mis nii väga erineb sellest pildist, mis meil on 1960ndatest pärit fotode kaudu, on kitarristist Pink Floyd See legendaarne psühhedeelne bänd, kes on vastutav lugematuid meistriteoseid kirjutanud, on läbinud mitu lahkuminekut, sealhulgas ka roostevaba Rick Wright (1979), kes on vahepeal salapärastel põhjustel tagasi pöördunud; selle tagajärjel tundub, et legendaarne bänd ei ole nüüd enam midagi muud kui trio, mis rohkem või vähem väsinult kontsertide vahel jalgu lohistab, jahtides mineviku hiilgust. Tunne, eton palju, kuigi paljud teised võivad selle hinnanguga mitte nõustuda.

David Jon Gilmour, sündinud 6. märtsil 1946 Cambridge'is, Inglismaal, oli Barretti hea lapsepõlvesõber, kellega ta kooliajal kitarri mängima õppis. Juba 1962. aastal mängisid nad koos duetti tema ansambli "Mottoes" proovide ajal, mis lahenesid nagu lumi päikese käes, et teha ruumi kogemustele erinevate kohalike ansamblitega, nagu "Ramblers" või "Jokers wild".

Tema karjäär võttis otsustava pöörde, kui ta kaasati veel nooresse, kuid juba kuulsasse Pink Floydi. 1968. aastal liitus ta albumiga "A Saucerful of Secrets", kui ta asendas segaduses olevat Barret'i, kes ilmselt ei saanud hakkama bändi tabanud eduga ja keda võõrandasid tõsised psüühikaprobleemid.

Edaspidi tegi ansambel läbi erinevaid stiililisi metamorfoose, püüdes taluda loomingulise mehe Barretti lahkumise šokki. Kunstilise juhtimise ohjad läksid otse Gilmouri ja bassist Roger Watersi kätte, kes mõlemad osutusid tähelepanuväärse muusikalise intuitsiooniga andekateks. Pole juhus, et Pink Floydi suur kommertslik edu oli võrdselt tingitud sellest, etallkiri.

Bändi probleemsest ajaloost oleks üksikasjalik kirjeldus, kuid need on omaette lugu. Ütlematagi on selge, et mõne bändiliikme vahel oli teatud määral halba verd, emotsionaalne seisund, mis viis Roger Watersi lahkuminekuni ja tema otsus alustada omaette kunstilist seiklust.

Nendest sündmustest kantud rahutuil aastail proovis Gilmour ka soolokarjääri. 1978. aastal debüteeris ta selles uues ametis Pink Floydi produktsioonikatkestuste ajal valminud samanimelise albumiga. Album oli sellest hoolimata edukas ja püsis pikka aega nii Ühendkuningriigi kui ka USA edetabelites.

1984. aastal ilmus "About face", teine isesigneeritud album, mis ei olnud kuigi edukas. Samal aastal ilmus aga David Gilmour Ta tegi arvukalt koostööd: esmakordselt mängis ta kontserdil külalisena Bryan Ferryga, seejärel salvestas albumi "Bete noire" koos endise Roxy Musicuga; hiljem mängis ta koos Grace Jonesiga albumil "Slave to the rhythm".

Kuid ülevoolav kitarrist on rahulolematu. Ta tahab oma muusikalistele ideedele ise sisu anda ja nii moodustab ta koos trummar Simon Phillipsiga bändi. Kogemus on negatiivne ja 1986. aastal otsustab ta kokkuleppel Masoniga jätkata tuuritamist taasavastatud Pink Floydi nime all: uued salvestused ja albumid on tulemas.

Siinkohal tuleb Roger Waters, täis elavat pahameelt, protestima ja nii algab lõputu kohtuvaidlus endise bassisti ja ülejäänud grupi (eesotsas David Gilmouriga) vahel kaubamärgi Pink Floyd ".

Samal ajal lahkus Richard Wright ka eelnevalt väljakuulutatud salvestustest, kuni selleni, et teda asendasid sageli teised pillimehed möödaminnes.

1986. aastal salvestasid Mason ja Gilmour peatumatult Pink Floydi nime all "A Momentary Lapse of Reason", mis sisaldas selliseid hitte nagu "On the Turning Away", "Learning to Fly" ja "Sorrow". Osaliselt on see tagasipöördumine selliste albumite nagu "Wish You Were Here" musikaalsuse juurde, kuigi kunagine sära tundub olevat puudu. Müük oli hea ja album osutus hästi läbimõeldud, kusjuuresGilmouri kitarr on endiselt võimeline looma unenäolisi, meeldejäävaid atmosfääre.

1987. aastal liitus Wright aktiivselt uuesti ansambliga ja Pink Floyd (või vähemalt see, mis sellest alles oli jäänud) alustas umbes neli aastat kestnud ja suurejoonelist, eriefekte ja suurejoonelisi lahendusi täis turneed, mida iseloomustas tohutu rahvahulk (hinnanguliselt haarati ära kuus miljonit piletit), tõestades, et fännide südames on minevik, olgu see kui kuulsusrikas tahes, olnudandis aeglaselt teed uuele, ehk vähem visionäärsele, kuid rahulikumale Pink Floydi stiilile.

2006. aastal ilmus sooloalbum David Gilmour pealkirjaga "On an Island", milles lisaks oma naisele Polly Samson paljude laulusõnade autor, tegi koostööd sõprade Graham Nash, David Crosby, Robert Wyatt, Phil Manzanera. Polly on ka ajakirjanik ja kirjanik; tema esimene Itaalias ilmunud romaan (teine tema karjääri jooksul) kannab pealkirja "La gentilezza".

Tema uus sooloteos saabus 2015. aastal ja kannab pealkirja "Rattle That Lock", loos "In Any Tongue" mängib klaveripartiid tema poeg Gabriel Gilmour (debüteerib), loos "Today" annab oma hääle tema abikaasa Polly (kes kirjutas laulusõnad).