Biograafia - jääge sündmuskohale nagu seksimasin

Ta on üksmeelselt määratletud kui üks suurimaid artiste soulmuusika ajaloos: piisab, kui tsiteerida "Night train" või "I feel good", et seda mõista. James Brown on tõeline ikoon, kes on muusikauudistes (aga ka "mustanahaliste" uudistes!) raevu teinud juba üle neljakümne aasta. Juba enne edu saavutamist kutsuti teda "Mr Dynamite": hiljem muutis ta mitmeid teisi nimesid.nagu "Soul brother no.1", "Mr. please", "Mr.

Ta on ka muusikaajaloo enim sampeldatud artist, sest nii paljud teised artistid ei ole mitte ainult kasutanud tema materjali, vaid on ka usutav, et neid poleks kunagi olnudki.

3. mail 1933. aastal Lõuna-Carolina maapiirkonnas barakis sündinud James Brown kasvab ilma vanemate armastuse ja hoolitsuseta üles Georgias Augusta linnas asuvas bordellis. Endale jäetud, elab ta ellu pisivarguste tegemisega. Tema huvideks, nagu paljudele tänavalastele tüüpiline, saavad sport ja muusika. Eriti hulluks läheb ta varasest east peale gospeli järele (mida ta kuulabki aastalkirik), swing ja Rhythm & Blues.

Kolmeteistkümneaastaselt asutas ta oma esimese bändi: "The Flames", kes 1955. aasta lõpus kirjutas oma esimese loo "Please, please, please", mis jõudis kohe Ameerika hittide hulka. Järgnesid kaks albumit ja teised singlid nagu "Night Train", mis kõik olid väga edukad, kuid kõige populaarsemad olid publiku seas live-esinemised. Need olid need juhused, mil innukusJames Browni loomalik võtab võimust, muutudes suurejoonelisteks kollektiivseteks liikumise ja rütmi orgiateks.

1962. aastal salvestati Apollo teatris toimunud kontsert, mille tulemusena ilmus album "Live at the Apollo", millest sai bestseller.

1964. aastal jõudis "Out of sight" edetabelisse ja järgmisel aastal kinnistasid James Browni karjääri "Papa's got a brand new bag" ja "I got you (I feel good)". Samal aastal ilmus singel "It's a man's world" ja James Brownist sai "Soul Brother No. 1" mustade õiguste liikumise "Black Power" eest. Pärast Martin Luther Kingi surmale eelnenud sündmusi saivulkaaniline James annab afroameeriklastele oma hümni "Say it loud - I'm black and I'm proud".

1970ndatel tõusis ta taas rambivalgusse, kus ta avaldas mitte vähem kui kaheksa hittalbumit: pärast kümne loo järjestikust, mis tõstsid ta alati edetabelite tippu, pühitseti James Brown "The Godfather of Soul" (Souli ristivanem).

1980ndatel mängis ta kuulsas filmis "The Blues Brothers" (John Landis, koos John Belushi ja Dan Aykroydiga) jutlustaja rolli ning esines filmis "Rocky IV" (koos Sylvester Stallone'iga) filmis "Living in America".

Samuti laulab ta koos Luciano Pavarottiga tavapärases "Pavarotti & Camp; Friends" vaatemängus: ta duetab tenoriga "It's a man's world" ja publik läheb hulluks.

Oma elu viimastel aastatel oli James Browni kunstnikukuulsus kahtlemata kahjustatud, seda ka tema eraelu tõttu, mida tema liialdused rängalt ohustasid. Ei olnud haruldane, et ostes ajalehte, võis kohata fotot, kus ta oli šokis ja kus võis lugeda teateid tema osalemisest vägivallas, hullumeelsetest žestidest või kaklustest.

Võib-olla ei suutnud härra Funk leppida paratamatu langusega, mis puudutab kõiki kunstnikke, või lihtsalt ei suutnud ta leppida sellega, et vanadus ei võimalda tal enam olla laval see lõvi, kes ta kunagi oli.

Sõltumata sellest, kuidas ta oma elu elas, jääb James Brown siiski kõigi jaoks muusikaliseks verstapostiks, milleks ta sai, ikooniks, mis kestis mitu aastakümmet ja vaimustas mitut põlvkonda.

Atlanta'sse kopsupõletikku haigestunud James Brown suri 2006. aasta jõulupühal.

2014. aastal jõudis kinodesse tema intensiivset elu kirjeldav biograafiline film "Get On Up".