Biograafia - Õiged numbrid

Laura Morante on üks nõutumaid Itaalia näitlejannasid, lummava, kuid samas ka rahutu ja kirgliku naise musternäide. 21. augustil 1956 sündis ta Grosseto provintsis Santa Fioras. Pärast väga noorelt teatris töötamist ("Riccardo III", "S.A.D.E.", mõlemad koos selle püha koletisega, mis kannab nime Carmelo Bene), tegi ta oma filmidebüüdi 1979. aastal filmis "Oggetti smarriti", mille lavastaja oli Carmelo Bene.Giuseppe Bertolucci, millele järgnes järgmisel aastal sama režissööriga "Naeruväärse mehe tragöödia".

Kohe pärast seda läbib ta Nanni Moretti "Sogni d'oro" (1981), mängides Silvia't, ainsat üliõpilast, kes kuulab tähelepanelikult professor Michele Apicella loengut Leopardist. Ta jälitab taas koolis ("Bianca", Nanni Moretti, 1984), seda professorit (seekord matemaatikast), kellega tal on raske armulugu.

Gianni Amelioga filmis ta "Hitting at the Heart" ja alates 1980ndate keskpaigast jagas ta oma aega välismaiste (Joao Cesar Monteiro, Alain Tanner, Pierre Granier-Deferre) ja Itaalia (Monicelli, Risi, Del Monte, Amelio, Salvatores) filmide vahel.

Alates 1980ndate keskpaigast kolis Laura Morante Pariisi, kus ta tegi mitmeid filme ja saavutas televisioonis populaarsuse, osaledes Paul Vecchiali lavastatud seitsmeosalise seriaaliga. Samal ajal jätkas ta tegevust Itaalias, kus Gianni Amelio soovis teda filmi "I ragazzi di Via Panisperna" jaoks. Hiljem tõestas ta, et suudab end mõõta ka vähem dramaatiliste rollidega (siiski alatirahutu), nagu näiteks Vittoria, raadiokõneleja, kes on armunud kahte sõpra, Fabrizio Bentivoglio ja Diego Abatantuono ("Turnè", Gabriele Salvatores, 1990).

Veel Itaalias, pärast osalemist teledraamas "La famiglia Ricordi" (Mauro Bolognini, 1995), siirdus Laura Morante 18. sajandi Sitsiiliast "Marianna Ucria" (Roberto Faenza, 1997) meie päevade suvistele rannaaladele "Ferie d'agosto" (Paolo Virzì, 1996), komöödia, mis näitab tema kui särava näitleja andeid, mida kinnitas "Liberate i pesci" (CristinaComencini, 2000), mis on talle eriti meelepärane mõõde, samal ajal kui teda otsitakse jätkuvalt kõikvõimalike raskuste ja rebenemiste kujutamiseks suurel ekraanil.

1998. aastal on ta Vicente Aranda filmis "Teise pilk" (The Gaze of the Other) sotsioloog, kes on raske lapsepõlvekogemuse tõttu haiglaslikult seksist haaratud, ja seejärel Mario Orfini filmis "Aastapäev" Anita, õnnetu naine, kes oma abielu rahulikku tähistamise asemel tülitseb vägivaldselt oma abikaasaga.

Igavesti rahulolematu, kauaaegne teatriarmastaja, mis lõppude lõpuks kujutab endast tema loomulikku huumorit (ka tema näitlejatöö tõttu, mis on nii intensiivne kui vähestel teistel), naasis ta taas lavale, ajendatuna soovist ennast parandada, lavastades "Le relazioni pericolose", mille lavastas enneolematu Mario Monicelli, ja seejärel Benno Bessoni "Moi". Kinos leiame teda aga alati peaosades...klaver peaaegu kõigis viimaste aastate olulisemates Itaalia filmides, alates Nanni Moretti "La stanza del figlio" (2001), Renzo Martinelli "Vajont" (2001), Michele Placido "Un viaggio chiamato amore" (2002, Stefano Accorsiga) ja "Ricordati di me" (2002, Monica Bellucci'ga), mille autoriks on nüüdseks saanud Gabriele Muccino. Pärast telefilmi "Ema Teresa" (2003) leiame 2004. aastal Laura Morantefilmis "L' amore è eterno finchè dura" ("Armastus on igavene, niikaua kui see kestab") koos Stefania Rocca ja Carlo Verdone'ga, kes on ka lavastaja.

Järgnevad filmid: "Huntide impeerium" (2004, Chris Nahon), "Südamed" (2006, Alain Resnais), "Varjupaik" (2006, Pupi Avati), "Minu esimese suudluse suvi" (2006, Carlo Virzì), "Noore Molière'i galantsed seiklused" (2007, Laurent Tirard).