Alberto Arbasino elulugu
Sisukord
Biograafia - Särtsakas keel
Kirjanik ja esseist Alberto Arbasino sündis Vogheras 22. jaanuaril 1930. Pärast õigusteaduse lõpetamist spetsialiseerus ta Milano ülikoolis rahvusvahelisele õigusele. Tema debüüt kirjanikuna toimus 1957. aastal: tema kirjastaja oli Italo Calvino. Arbasino esimesed lühijutud ilmusid esialgu ajakirjades, hiljem koondati need kogumikku "Le piccole vacanze" ja "L'anonimo lombardo".
Olles Carlo Emilio Gadda suur austaja, analüüsis Arbasino tema loomingut mitmes teoses: "L'ingegnere e i poeti: Colloquio con C. E. Gadda" (1963), "I nipotini dell'ingegnere 1960: anche in Sessanta posizioni" (1971) ja essees "Genius Loci" (1977).
Vaata ka: Lady Gaga eluluguTema kirjandusliku karjääri alguses on ka Pariisist ja Londonist kirjutatud reportaažid nädalalehele "Il Mondo", mis on hiljem koondatud raamatutesse "Parigi, o cara" ja "Lettere da Londra". Arbasino tegi koostööd ka päevalehtede "Il Giorno" ja "Corriere della sera" jaoks.
Alates 1975. aastast on ta teinud koostööd ajalehes "La Repubblica", millele ta kirjutab iganädalaselt lühikesi kirju, milles ta mõistab hukka Itaalia ühiskonna pahesid.
1977. aastal juhtis ta Rai2-s saadet "Match".
Poliitilise tegevuse tõttu oli ta aastatel 1983-1987 Itaalia parlamendis, kus ta valiti sõltumatuna Itaalia Vabariikliku Partei poolt.
Pole ebatavaline, et Abrasino oma teoseid üle vaatab ja ümber kirjutab, näiteks romaani "Fratelli d'Italia" - tema kõige olulisemat teksti -, mis kirjutati esmakordselt 1963. aastal ja kirjutati ümber nii 1976. kui ka 1993. aastal.
Alberto Arbasino, üks "Gruppo 63" peategelastest, kirjanduslik toodang ulatub romaanist kuni ilukirjanduseni ("Un paese senza", 1980). Ta peab end ekspressionistlikuks kirjanikuks ja peab "Super Eliogabalo" oma kõige sürrealistlikumaks ja ühtlasi kõige ekspressionistlikumaks raamatuks.
Vaata ka: Desmond Doss, eluluguArvukate pealkirjade autor, ta on keerukas ja eksperimentaalne kirjanik, kes kasutab pikki metakirjandus- ja kirjanduslikke kõrvalepõikeid paljudes keeltes; tema tegevus hõlmab ka kostüümiajakirjaniku, teatri- ja muusikakriitiku ning intellektuaali rolli.
Ta on ka luuletuste autor ("Matinée", 1983) ja on sageli tegelenud teatriga; lavastajana mäletame Giuseppe Verdi "Traviata" (1965) lavastamist Kairos ja Bizet' "Carmenit" Bologna teatris (1967).
Tema avalike kõnede tsiviilväärtuse kohta on öeldud, et ta on Lombardia valgustusajastu (Giuseppe Parini) traditsiooni pärija.
Alberto Arbasino suri 22. märtsil 2020 oma kodulinnas Vogheras 90-aastaselt.