Biograafia - Kannatuste pingeline rütm

• 1950. ja 1960. aastad
• 1970ndad ja 1980ndad
• Amelia Rosselli viimased aastad

Amelia Rosselli sündis 28. märtsil 1930 Pariisis, Briti Tööpartei aktivisti Marion Cave'i ja antifašistliku pagulase Carlo Rosselli tütrena (asutajaks oli Õiglus ja vabadus ) ja teoreetiku Liberaalne sotsialism .

1940. aastal, kui ta oli veel laps, oli ta sunnitud Prantsusmaalt põgenema pärast seda, kui tema isa ja onu Nello mõrvati Benito Mussolini ja Galeazzo Ciano käsul cagoulardide (fašistlike miilitsate) poolt.

Topeltmõrv traumeerib teda ja häirib teda psühholoogiliselt: sellest hetkest alates Amelia Rosselli hakkab kannatama tagakiusamise all, olles veendunud, et teda jälgib salateenistus, mille eesmärk on teda tappa.

Pagulasena kolis ta koos perega esmalt Šveitsi, seejärel Ameerika Ühendriikidesse. 1946. aastal naasis ta Itaaliasse, kuid tema õpinguid ei tunnustatud, mistõttu otsustas ta minna Inglismaale, et neid lõpule viia.

1940. ja 1950. aastate vahel pühendas ta end kompositsioonile, etnomusikoloogiale ja muusikateooriale ning ei loobunud mitmete teemakohaste esseede koostamisest. 1948. aastal alustas ta vahepeal tööd erinevates Firenze kirjastustes inglise keelest tõlkijana.

1950. ja 1960. aastad

Hiljem hakkas ta oma sõbra Rocco Scotellaro, kellega ta kohtus 1950. aastal, ja Carlo Levi vahendusel külastama Rooma kirjandusringkondi, puutudes kokku kunstnikega, kes tekitasid 63. rühma avangardistid .

1960. aastatel liitus ta Itaalia kommunistliku parteiga, tema tekstid äratasid muu hulgas Pasolini ja Zanzotto tähelepanu. 1963. aastal avaldas ta kakskümmend neli luuletust ajakirjas " Menabon ', järgmisel aastal aga trükkis ta Garzanti jaoks oma esimese luulekogu "Variazioni belliche". Selles Amalia Rosselli näitab kannatuste väsitavat rütmi, varjamata seejuures lapsepõlve valust kustumatult iseloomustatud eksistentsi väsimust.

1966. aastal hakkas ta pühenduma kirjanduslik ülevaade mis avaldati ajakirjas "Paese Sera" ja kolm aastat hiljem andis ta välja teise värsikogu "Serie ospedaliera". Vahepeal pühendus ta "Appunti sparsi e spersi" kirjutamisele.

1970ndad ja 1980ndad

1976. aastal avaldas ta Garzantile "Documento (1966-1973)" ja seejärel 1980ndate alguses koos Guandaga "Primi scritti 1952-1963". 1981. aastal avaldas ta pika, kolmeteistkümneks osaks jaotatud luuletuse "Impromptu"; kaks aastat hiljem ilmus "Appunti sparsi e spersi".

La libellula" pärineb 1985. aastast, millele kaks aastat hiljem järgnes "Antologia poetica" (Garzanti jaoks) ja 1989. aastal "Sonno-Sleep (1953-1966)", Rossi & Spera.

Amelia Rosselli viimased aastad

1992. aastal avaldas ta Garzanti väljaande "Sleep. Poems in English". Viimased eluaastad veetis ta Roomas, Via del Corallol, Piazza Navona läheduses asuvas majas.

Amelia Rosselli kannatas raske depressiooni all, mis kattus mitmete teiste haigustega (eelkõige Parkinsoni tõvega, kuid mitmes välismaa kliinikus oli tal diagnoositud ka paranoiline skisofreenia). 11. veebruaril 1996 sooritas ta kodus enesetapu: ta oli juba varem korduvalt üritanud endale elu võtta ja oli äsja Villa Giuseppinasse sisse võetud,hooldekodus, kus ta oli püüdnud leida rahu. Ilma et see oleks õnnestunud.