Biograafia - Degeneratiivne maalimine

Viini ekspressionismi oluline esindaja Oskar Kokoschka sündis 1. märtsil 1886. aastal Doonau-äärses väikelinnas Pöchlarnis väga erilisesse perekonda. Räägitakse, et tema vanaemal ja emal oli üks väga eriline omadus: tundlikkus. Kunstniku elulugu ümbritsev mütoloogia räägib, et ühel pärastlõunal, kui tema ema olikes külastas ühe sõbra maja, tundis väga tugevalt, et väike Oscar on ohus, ja tormas tema juurde hetkega enne, kui ta vigastada sai.

Konkreetsemalt võib aga öelda, et Kokoschka, keda vastupandamatult köidab igasugune figuraalkunst, alustas maalimist neljateistkümneaastaselt. Kahjuks aga ei ole perekond nii heas seisus, et tema tulevik ripub lõnga otsas. Tõsiste rahaliste raskuste tõttu asub perekond seetõttu elama Viini, kus väike Oskar käib algkoolis.ja gümnaasiumi. Nii sai ta tänu stipendiumile registreeruda rakenduskunstikooli. Sel etapil lähenes ta peamiselt primitiivsele, Aafrika ja Kaug-Ida kunstile, eelkõige Jaapani kultuuri dekoratiivkultuurile.

Peagi tegi ta koostööd "Wiener Werkstätte'ga", kujundades postkaarte, illustratsioone ja raamatukaante. 1908. aastal avaldas ta oma esimese luulekogu "Unistavad poisid", rafineeritud lasteraamatu, mille gravüüride seeria oli pühendatud Klimtile, tema suurele eeskujule (mitte juhuslikult viitavad Kokoschka esimesed pliiatsi- või pliiatsijoonistused mõnes mõttes Klimti graafilisele traditsioonile). SamasSel perioodil oli määravaks tema sõprus Adolf Loosiga, mis tõi talle Viinis ja Šveitsis arvukalt portreetellimusi.

1910. aastal alustas ta tihedat koostööd Berliini avangardistliku ajakirjaga "Der Sturm". Samal aastal osales Kokoschka Paul Cassireri galeriis toimunud grupinäitusel. Pärast Berliinis viibimist naasis ta Viini, kus ta jätkas õpetamistegevust. Siin tekkis tal kuulus ja piinarikas suhe Alma Mahleriga, keda tänapäeval peetakse 20. sajandi suurimaks muusaks.Viini, geniaalne, aristokraatlik, Alma oli kõigi poolt jumaldatud. Paljutõotav muusik, sai ta kuulsaks oma suhetest selliste erakordsete meestega nagu Klimt, Mahler ise ja pärast Kokoschka enda, arhitekt Walter Gropius ja kirjanik Franz Werfel.

Sõja puhkemisel astus Oskar vabatahtlikuna ratsaväe teenistusse, sai raske peavigastuse ja sattus Viinis haiglasse. 1916. aastal toimunud kodumaalt lahkumise järel sõitis Kokoschka Berliini, kus toimus suur näitus tema töödest galeriis Der Sturm, ja Dresdenisse, kus ta sõlmis uue sõpruskonna, sealhulgas kirjanike ja näitlejate ringkonna.1917. aastal osales ta koos Max Ernsti ja Kandinskyga Zürichi dada-näitusel. Dresdeni periood oli väga produktiivne: Kokoschka maalis palju pilte ja palju akvarelle.

Aastatel 1923-1933 tegi ta arvukalt reise, mis viisid teda läbi Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida. Sel perioodil domineerisid tema loomingus maastikud, kuigi kujunesid ka märkimisväärsed figuurikompositsioonid ja portreed. 1934. aastal asus ta elama Prahasse; siin maalis ta arvukalt linnavaateid, millel on märkimisväärne sügavuse efekt. Järgmisel aastal teostas taVabariigi presidendi, filosoof Masaryki portree ja kohtus oma tulevase naise Olda Palkovskaga. 1937. aastal toimus lõpuks tema teoste suur näitus Viinis, kuid teine maailmasõda oli alles ees, nagu ka natside jõhkrus, mis tegutses isegi tema kodumaal. Kokoschkat pidasid natsid "degeneratsioonikunstnikuks", sest ta ei vastanudnende poolt peale surutud esteetika eest, otsis ta 1938. aastal varjupaika Suurbritannias, kus ta 1947. aastal sai kodakondsuse, samal ajal kui kodus eemaldati tema maalid muuseumidest ja kogudest.

Pärast sõda asus ta elama Šveitsi, Genfi järve äärde, jätkates samal ajal õpetamist Strasbourgis asuvas rahvusvahelises suveakadeemias ning tehes intensiivset poliitilist ja kultuurilist teavitustööd.

1962. aastal toimus suur retrospektiivne näitus Londoni Tate'i galeriis. 1967-1968 tegi ta töid kindralite diktatuuri vastu Kreekas ja Tšehhoslovakkia Vene okupatsiooni vastu. Oma elu viimasel kümnendil jätkas kunstnik intensiivset tööd. 1973. aastal avati tema sünnikodus Pöchlarnis Oskar Kokoschka arhiiv. 22. detsembril 1973 suri kunstnik.1980. aasta veebruaris 94-aastaselt Montreux' haiglas, oma armastatud Šveitsis.