Pablo Neruda elulugu
Sisukord
Biograafia - sõnade ime
Ta sündis 12. juulil 1904 Parralis (Tšiili), mitte kaugel pealinnast Santiagost. Tema tegelik nimi on Neftali Ricardo Reyes Basoalto.
Tema isa jäi leskeks ja 1906. aastal kolis ta Temucosse, kus abiellus Trinidad Candia'ga.
Tulevane luuletaja hakkas peagi tundma huvi kirjanduse vastu; isa oli tema vastu, kuid julgustust tuli Gabriela Mistralilt, tulevaselt Nobeli preemia laureaadilt, kellest sai tema õpetaja kooliajal.
Tema esimene ametlik töö kirjanikuna oli artikkel "Entusiasmo y perseverancia" ("Entusiasm ja püsivus"), mis avaldati vaid 13-aastaselt kohalikus ajalehes "La Manana". 1920. aastal hakkas ta oma väljaannetes kasutama pseudonüümi Pablo Neruda, mis hiljem õiguslikult tunnustati.
Neruda oli 1923. aastal vaid 19-aastane, kui ta avaldas oma esimese raamatu "Crepuscolario". Juba järgmisel aastal oli tal märkimisväärne edu raamatuga "Kakskümmend armastusluulet ja üks meeleolukas laul".
Alates 1925. aastast toimetas ta ajakirja "Caballo de bastos". 1927. aastal alustas ta diplomaatilist karjääri: esmalt nimetati ta konsuliks Rangoonis, seejärel Colombos (Tseilon).
Pablo Neruda
1930. aastal abiellus ta Batavias hollandlannaga. 1933. aastal oli ta konsul Buenos Aireses, kus ta kohtus Federico Garcia Lorcaga. Järgmisel aastal oli ta Madridis, kus ta sõbrunes Rafael Alberti'ga. Kodusõja puhkemisel (1936) asus ta vabariigi poolele ja vabastati oma konsulaarametist. Seejärel läks ta Pariisi, kus sai Tšiili vabariiklaste pagulaste emigratsiooni konsuliks.
Vaata ka: Leonard Bernsteini elulugu1940. aastal nimetati Neruda Mehhiko konsuliks, kus ta kohtus Matilde Urrutia'ga, kellele ta kirjutas "Kapteni värsid". 1945. aastal valiti ta senaatoriks ja astus kommunistlikku parteisse.
Vaata ka: Enrico Mentana, biograafia1949. aastal põgenes ta Tšiilist pärast peidus viibimist, et põgeneda Gabriel González Videla antikommunistliku valitsuse eest, ning reisis läbi Nõukogude Liidu, Poola ja Ungari.
Aastatel 1951-1952 läbis ta ka Itaaliat; peagi naasis ta sinna ja asus elama Caprile. 1955-1960 reisis ta läbi Euroopa, Aasia ja Ladina-Ameerika.
1966. aastal tekitas tema isik Kuuba intellektuaalide seas ägedat vaidlust tema Ameerika Ühendriikide reisi üle.
Pablo Neruda sai 1971. aastal Nobeli kirjandusauhinna. 23. septembril 1973 suri ta Santiagos.
Tema tähtsamate teoste hulka kuuluvad "Elu maa peal", "Kapteni värsid", "Sada armastusluuletit", "Üldlaul", "Elementaarsed oodid", "Extravagario", "Viinamarjad ja tuul", draama "Joaquin Murieta hiilgus ja surm" ning mälestusteraamat "Tunnistan, et ma elasin".