Cat Stevensi biograafia
Sisukord
Biograafia - Pikk teekond
21. juulil 1947 Londonis kreeka-rootsi vanemate lapsena sündinud Steven Georgiou ehk Cat Stevens sisenes folkmuusika maailma 1966. aastal, kui ta avastas endise Springfieldi muusiku Mike Hursti. Noor Stevens kasvatas huvi kreeka rahvamuusika vastu ja tema esimesed laulud peegeldavad tema päritolu, kuigi kahtlemata on ta mõjutatud inglise ja ameerika mõjudest.
Mike Hurst produtseeris seega Deramile esimese singli "I love my dog", millele järgnesid 1967. aastal kaks mõõdukat hitti: kuulus "Matthew and son" (edetabelis nr. 2) ja "I'm gonna get me a gun".
Vaata ka: Michele Cucuzza biograafiaEsimene album "Matthew and son" tõi Cat Stevensile märkimisväärset tuntust, seda ka tänu kahele loole, mis tõid edu teistele artistidele: "The first cut is the deepest" (P.P Arnold) ja "Here comes my baby" (Tremeloes). Armuliku hetke kinnitas rida Briti tuure koos selliste suurnimeliste artistidega nagu Jimi Hendrix ja Engelbert Humperdinck. 1967. aasta lõpus aga Stevensikannatab sügava vaimse kriisi all: ta on tüdinenud popstaari olemisest, pettunud valelubadustest, mida see roll talle tagab, ja ei taha enam kompromisse teha. Samuti kannatab ta raske tuberkuloosi all, mis sunnib teda kaks aastat lavalt eemale jääma.
Selle sunnitud puhkeperioodi jooksul jäi tema loomingulisus siiski ägedaks. Ta kirjutas mitu laulu, seekord aga selgelt pühendunumalt. Sellest sündinud materjalist sai 1970ndate algava kümnendi esimese albumi, kuulsa "Mona Bone Jakon" alus, mis hiljem osutus nii kriitikute kui ka publiku seas väga edukaks. Tema tujukad post-beat-kompositsioonid, mida taoli eelmisel kümnendil oma nime teinud, annavad teed õrnadele akvarellidele, mis on lauldud veenva vokaali ja lihtsa saatega (kitarrist Alun Davies on tema kõige usaldusväärsem koostööpartner).
Valem osutub õnnelikuks ja pärast kuulsa Lady D'Arbanville'iga saavutatud jackpot'i kordub see "Tea for Tillermanni" ja eelkõige kuulsa "Father & Son", südantlõhestava apoloogiaga vana ja uue põlvkonna vahelistest suhetest. Cat Stevensi õnn jätkub vähemalt 1970ndate keskpaigani, kergete harmooniatega, mis tuginevad traditsioonidele (mitte ainult briti, vaid kaet kunagi unustatud Kreeka): "Moming on purunenud", "Rahurong" ja "Kuuvarjutus" on selle perioodi kuulsaimad teosed.
Vaata ka: Johnny Dorelli eluluguAja jooksul muutub repertuaar keerulisemaks (võib-olla liiga keeruliseks), orkestratsioonid ja elektrooniliste instrumentide kasutamine rõhuvad õrnale algupärasusele. Kriitikud juhivad tähelepanu sellele muutusele, kuid Stevens ei näi sellest hoolivat. Ta elab väljaspool rock'i "ringkonda", isegi Brasiilias (väidetavalt maksustamise eesmärgil) annab väga harva kontserte ja annetab suure osa oma sissetulekust Unesco-le.Eraldumine maailma asjadest ei ole lihtsalt misantroopia, vaid sügavale juurdunud vaimsuse märk. 1979. aastal demonstreeris Stevens seda kõnekalt, kui astus moslemi usku ja riisus end kõigest omandist (sealhulgas paljudest kuldplaatidest, mida ta oli karjääri jooksul teeninud). Temast, kelle uuele usutunnistusele vastavalt siis juba Yosef Islamiks ümber nimetati, olid kõik jäljed kadunud, välja arvatud põgusad ilmingud.