Biograafia - Romantiline, elegantne ja dramaatiline embleem

Laurence Kerr Olivier sündis 22. mail 1907. aastal Dorkingis, Inglismaal. Teda mäletatakse tänaseni kui üht kõigi aegade parimat näitlejat. Tema elegantsus seadis standardid. Magnetilise isiksuse ja romantilise sarmiga varustatud Laurence Olivier oli juba eluajal tunnustatud kui oma aja suurim näitleja: unustamatu ja sümboolne on tema Shakespeare'i rollidemis nõudis füüsilist kohalolekut, jõudu ja oskust end oma deemonitega mõõta.

Hugenoti päritolu anglikaani karjase poeg näitas oma andeid juba lapsena: juba koolipoisina mängis ta Shakespeare'i "Julius Caesaris" Brutuse osa ja jäi suure näitlejanna Ellen Terryle silma. 15-aastaselt, pärast seda, kui ta oli Elsie Fogerty'lt mõned trikid varastatud, mängis ta Katharine'i osa "Koletisevastase taltsutamises" (The Taming of the Shrew).

Ta tegi oma teatridebüüdi Londonis 1925. aastal, Birminghami Repertory Company's 1926-1928. 1930. ja 1931. aastal lavastas ta Noel Cowardi "Privaatseid elusid" (The Sweet Intimacy) Londonis ja välismaal, New Yorgis. 1935. aastal algas tema kirg William Shakespeare'i näidendite lavastamise vastu: kogu tema karjäär jäi inglise autoriga seotuks.

Aastatel 1937-1938 liitus ta Londonis Old Vic'i Shakespeare'i trupiga, mille kunstiline direktor ta oli aastatel 1944-1949.

Oma karjääri praegusel hetkel on Laurence Olivier näitleja, kes suudab katta laia repertuaari alates Kreeka tragöödiast kuni komöödiateni, restauratsiooniteatrist kuni kaasaegsete autorite draamadeni.

Tema esimene suurfilm, Emily Bronte samanimelise romaani põhjal valminud "Tormise kõrgus" (The Voice in the Storm), valmis 1939. 1944. aastal sai Shakespeare'i "Henry V" suurfilmi versioon, mille ta lavastas, lavastas ja mängis, kolmekordse rolli eest Oscariga: filmist sai maailmakino klassika. 1948. aastal lavastas jamängis peaosa "Hamleti" filmiadaptsioonis: see film võitis neli Oscarit (parim näitleja, parim film, lavastus ja kostüümid) ning Veneetsia filmifestivali Kuldse Lõvi; sellele järgnesid "Richard III" (1956) ja "Othello" (1965).

Teised filmid on "Rebecca, esimene naine" (1940, Alfred Hitchcocki lavastatud Daphne du Maurier' romaani järgi), "Prints ja tantsija" (1957, Marilyn Monroe'ga), "Võltsimata" (1960), "Ootamatu" (1972), "Maratonijooksja" (1976, Dustin Hoffmaniga), "Jeesus Naatsaretist" (Franco Zeffirelli, 1977, Nikodeemuse rollis).

1947. aastal löödi ta rüütliks ja 1960. aastal nimetati ta parunetiks. 1962. aastal sai Olivierist Suurbritannia Rahvusteatri direktor, mida ta pidas kuni 1973. aastani. 1976. aastal anti talle Oscar elutöö eest.

Laurence Olivier oli abielus kolme näitlejannaga: Jill Esmond (1930-1940), katastroofiline abielu, millest sündis tema poeg Tarquinio; Vivien Leigh (1940-1960), kes oli kuulus Scarlett'i kehastuse tõttu filmis "Tuulest viidud", kellega ta mängis ka ekraanil ja teatris; kolmas abielu oli 1961. aastal Joan Plowrightiga, kes sünnitas talle kolm last ja jäi tema kõrvale kunitema surmapäeval, 11. juulil 1989 Steyningis, Sussexis.