Biograafia - Muusikarüütel

Roman Vlad, helilooja, pianist ja muusikateadlane, sügava ja ulatusliku kultuuriga mees, sündis Rumeenias 29. detsembril 1919 Cernautis (tänane Cernovtzy, praegu Ukrainas). Enne kodulinnast lahkumist omandas ta konservatooriumis klaveridiplomi ja kolis 1938. aastal Rooma, kus sai 1951. aastal Itaalia kodakondsuse.

Ta õppis Rooma ülikoolis ja lõpetas 1942. aastal Alfredo Casella spetsialiseerumiskursuse Accademia Nazionale di Santa Cecilia juures. 1942. aastal sai tema teos "Sinfonietta" ENESCU auhinna.

Sõjajärgsel perioodil jätkas Roman Vlad oma tegevust kontsertide andjana ja heliloojana ning tegi endale nime esseistina ja õppejõuna Itaalias, aga ka Saksamaal, Prantsusmaal, mõlemas Ameerikas, Jaapanis ja Inglismaal, kus ta õpetas 1954. ja 1955. aastal Dartington Halli muusikakoolis (Summer School of Music, Dartington Hall).

Aastatel 1955-1958 ja 1966-1969 oli ta Accademia Filarmonica Romana kunstiline direktor ning "Enciclopedia dello Spettacolo" muusikaosakonna kaasdirektor (1958-1962).

Ta oli ka Itaalia Kaasaegse Muusika Ühingu president (1960), RAI Kolmanda programmi konsultant ja koostööpartner, 1964. aastal Firenze Maggio Musicale ja 1968-72 sama linna Teatro Comunale kunstiline juht.

1974. aastal omistas talle Iirimaa Rahvuslik Ülikool Dublinis muusikadoktori aunimetuse. 1973-1992 oli ta Società Aquilana dei Concerti president ja Rooma Teatro dell'Opera juhataja (Società Aquilana dei Concerti).

Alates 1967. aastast on ta olnud "Nuova Rivista Musicale Italiana" kaasjuhataja ning 1973-1989 oli ta Torinos asuva Orchestra Sinfonica della Radio-Televisione Italiana kunstiline juht.

Aastatel 1980-1982 ja kahel järjestikusel ametiajal, aastatel 1990-1994, oli ta C.I.S.A.C. (Confédération Internationale des Auteurs et Compositeurs) president. Ta on siiani C.I.S.A.C. juhatuse liige.

Ta oli Accademia Nazionale di Santa Cecilia juhtkomitee liige ning Ravenna festivali, Settembre Musica festivali ja Ravello muusikafestivali kunstiline nõustaja. 1994. aastal nimetati ta Accademia Filarmonica Romana presidendiks.

Kuid Roman Vlad oli ka hämmastav mees ega piirdunud enam-vähem prestiižsete ametikohtade täitmisega: ta oli muidugi muusikaajaloo ja tähtsamate heliloojate elulugude põhjalik tundja, kuid tal oli ka omaette märkimisväärne kunstiline toodang. Ta kirjutas teatri-, sümfoonilisi ja kammerteoseid, sealhulgas hiljuti ilmunud "Viis eleegiat tekstidest".bibliline", "Varieeruv meloodia" ja kaunis tsükkel "Jaapani aastaajad, 24 haiku" (kõik 1990ndatel kirjutatud teosed).

Ta komponeeris ka lava- ja filmimuusikat, sealhulgas René Clairi kuulsa meistriteose "Kuradi ilu" heliriba (1950. aastal võitis ta oma filmikompositsioonide eest ka Nastro d'Argento auhinna).

Itaalia televaatajad mäletavad teda eelkõige pädevate - ja mõnes mõttes liigutavate - esitluste poolest, mida Brescia pianist Arturo Benedetti Michelangeli, ehk sajandi suurim pianist, tegi 1962. aastal RAI-le: tõelised õppetunnid, mis aitasid tervel hulgal inimesi muusikamaailmale läheneda ja kunsti mõista...selle klaviatuuri meistri kohta.

Roman Vlad oli ka oluliste mitte-kirjanduslike teoste autor, sealhulgas nüüdseks ajalooline "Dodekafoonia ajalugu" (ilmus 1958), millele järgnesid varsti kaks olulist elulooraamatut kahest muusikahiiglasest: "Stravinski" ja "Dallapiccola". 1980. aastatel ilmusid ka väga ilusad ja olulised esseed: "Muusika mõistmine" ja "Sissejuhatus muusikalisesse tsivilisatsiooni".

1991. aastal valiti ta Belgia Koninlijke Academie voor Wetenschappen, Letteren en Schone Kunsteni liikmeks. 1991. aastal sai ta Prantsuse Académie des Arts et des Lettres'i Commandeur des Art et des Lettres'i auastme. 1987. aastast kuni 1993. aasta suveni oli ta S.I.A.E. (Itaalia Kirjanike ja Kirjastajate Ühingu) president, mille erakorraliseks volinikuks ta hiljem nimetati,ametikoht, mida ta pidas 1994. aasta algusest kuni 1996. aasta jaanuarini.

Ta suri 21. septembril 2013 Roomas 93-aastaselt.