Peter Ustinovi elulugu
Sisukord
Biograafia - pühendumus ja kirg
Peter Ustinov, inglise eklektiline filmi- ja teatrinäitleja, lavastaja ja kirjanik ning UNICEFi esindaja, on aastate jooksul võitnud publikut oma sümpaatse bonhomiaga, olgu ta siis nohikliku Nero kehastuses filmis "Quo Vadis?" või tavalise mehe rollis, kes on iseendast hoolimata sattunud suurtesse seiklustesse, nagu näiteks filmis "Topkapi"; ta on veennud kõiki kelmika Hercule Poirot' kehastuses...(Agatha Christie kirglikust vaimust), klassikalises ja elegantses "Mõrv Niiluse ääres".
Peter Ustinov sündis 16. aprillil 1921 Londonis vene vanemate lapsena. Tema karjäär showbusinessis algas üsna varakult: kuueteistkümneaastaselt lõpetas ta Westminsteri kooli ja kaks aastat hiljem oli ta juba üsna tuntud koomikuna Playeri teatriklubis. 19-aastaselt kirjutas ta stsenaariumi filmile, milles ta ka peategelaseks sai, "Tagasipöördeta lend" Michael Poewelli ja EmericPressburger tegi 1942. aastal koostööd Carol Reedi filmi "The Path to Glory" stsenaariumi koostamisel, mille peaosas mängis David Niven.
Raske on koostada täielikku ja kronoloogiliselt täpset filmograafiat Ustinovi mängitud filmidest ja kaheksast tema lavastatud filmist, kuid peale juba mainitud "Spartacuse" (Stanley Kubrick) ja "Topkapi" on kõige olulisemad kahtlemata Eric Tilli "Põlevad miljonid" ja "Lord Brummel" (1954), kus ta mängib täiuslikku Walesi printsi, kes on küll kuni vastumeelsuseni rumal, kuid siiski mitteilma võlueta.
Peter Ustinov on mänginud mitmeid "halbu" tegelasi, kuid tema mimika, tema irooniast ja teatraalsusest (selle sõna parimas mõttes) mitte puuduv esitus on alati silunud nende negatiivseid omadusi. Ta tegi seda oma imetlusväärses Nero rollis filmis "Quo Vadis?" või Heroodese rollis, mida ta mängis Franco Zeffirelli telefilmis "Jesus of Nazareth".
Paljud tema tegelased olid võimelised puudutama kõige kergemaid akorde, nagu näiteks kindral Max 1969. aastal Jerry Paris'i tehtud filmis "Võtame tagasi Fort Alamo", mis on viisakas, kuid samas äge satiir Ameerika patriotismi ja suursuguse mehhiko kindrali armastuse kohta. Pehmelt öeldes lõbus.
Marty Feldmani kaunis film "Mina, Beau Geste ja võõrleegion", William Wellmani kuulsa filmi paroodia Gary Cooperiga, Duccio Tessari "Oli üks loss 40 koeraga", "Kuldne poissmees", "Lorenzo õli" (Susan Sarandoni ja Nick Noltega). Ja loetelu võiks jätkata, kõik pealkirjad on ilusad ja ülimalt nauditavad.
Vaata ka: Letizia Moratti, elulugu, ajalugu, eraelu ja huvitavad faktid Letizia Moratti kohtaPeter Ustinov oli ka režissöör. Tema kaheksa filmi hulgas (millest mõnes ta ka mängis) on "Erakondlik ingel", "Billy Budd", "C... nägu" (koos Liz Tayloriga) ja "Julia ja Romanoff", mille ta lavastas ja milles mängis 1961. aastal, võttes ainest samanimelisest näidendist, mille ta oli kirjutanud (ta oli ka andekas dramaturg) 1956. aastal.
Alates 1970. aastatest pühendus vulkaaniline näitleja ooperile, millest sai üks populaarsemaid muusikateatri lavastajaid. 1981-1982 lavastas ta Milano Piccola Scala teatris Mussorgski ja Stravinski oopereid, samuti kirjutas ja esitas lavastuse "Divagazioni, improvvisazioni e variazioni musicali in inglese e cattivo italiano" ("Divagazioni, improvvisazioni e variazioni musicali in inglese e cattivo italiano").
Eraelus oli ta kolm korda abielus: 1940. aastal Isolde Denhamiga, kellega tal sündis tütar Tamara, 1954. aastal näitlejanna Suzanne Cloutier'ga, kes andis talle kolm last (Pavla, Andrea ja Igor), ning 1972. aastal Helene di Lau d'Allemandsiga.
Ustinov oskas mitut keelt (väidetavalt kokku kaheksat), sealhulgas itaalia keelt, millele tema eriline aktsent andis täiendava iroonilise varjundi, mis oli talle niigi omane.
Vaata ka: Barbra Streisand: biograafia, ajalugu, elu ja triviaKuulus ja eeskujulik oli tema pühendumine lastele alates 1972. aastast, kui ta nimetati UNICEFi esimeseks suursaadikuks; 1990. aastal sai ta Sir tiitli, mille andis talle otse kuninganna Elizabeth. Surm võttis ta vaid mõned päevad enne oma kaheksakümne kolmandat sünnipäeva, 28. märtsil 2004. aastal Šveitsis.
Ustinov oli hiljuti lõpetanud oma vana sõbra Eric Tilli juhatusel oma viimase rolli, Saksimaa suure kuurvürsti Friedrich Targa rolli Martin Lutheri elust rääkivas Euroopa kolossaalis "Luther: mässaja, geenius, vabastaja".
Nii "Spartacuse" kui ka "Topkapi" eest pälvis ta osatäitja Oscari.