Biograafia - Noor mina

Jerome David Salinger, üks kõigi aegade tähtsamaid Ameerika kirjanikke, sündis 1. jaanuaril 1919 New Yorgis. Oma kuulsuse võlgneb ta romaanile "The Catcher in the Rye" (ilmus 1951), mille peategelane Holden Caulfield sai prototüübiks mässumeelsele ja segaduses olevale teismelisele, kes otsib tõde ja süütust väljaspool täiskasvanute kunstlikku maailma.romaanis on ülemkeskkool oma käitumiskoodeksite, konformismi ja väärtuste puudumisega; kui kodanlik paar kipub end oma näo ja kuju järgi reprodutseerima, siis nooruk püüab oma identiteediotsinguil distantseeruda, keeldudes Mark Twaini Huck Finni kombel "lasta end harida".

Juudi kaupmehepere pojana näitas Salinger end juba varakult rahutuks ja ülikriitiliseks lapseks, samuti oli ta koolis tõeline katastroof, nagu tema Holden. Kõigepealt õppis ta Valley Forge'i sõjaväeakadeemias, kus ta osutus lendlevaks, üksildaseks ja väga halvaks matemaatikas, seejärel Pennsylvania kolledžis. Seejärel astus ta üheks semestriks Columbia ülikooli.

Me teame tema katsetest saada oma varajasi kirjutisi ajakirja "Story", seejärel "New Yorkerisse", kuhu ta saatis loo, milles mängis Holdeni-nimeline poiss, keda ta kirjas Story'ile kirjutanud Whit Burnettile nimetab "nooreks minuks".

Kahekümne kahe aastaselt armus ta tänu oma sõbrale Elizabeth Murrayle, kes neid tutvustas, Eugene'i kuueteistkümneaastasesse tütresse Oona O'Neilli, kellest paar aastat hiljem sai Charlie Chaplini naine. See lõppes aga tühja.

1942. aastal läks ta vabatahtlikuna sõjaväkke ja osales Normandia maabumistel, mis jättis talle sügava jälje.

1948. aastal ostis Darryl Zanuck õigused ühele "üheksast loost", "Onu Wiggily in Connecticut", millest sai Mark Robsoni poolt Dana Andrewsi ja Susan Haywardiga tehtud ebaõnnestunud, kuid edukas film.

The New Yorker avaldas lõpuks kuue kuu jooksul kolm novelli ja 1951. aastal ilmus "The Catcher in the Rye", raamat, mille kallal Salinger töötas kümme aastat. Edu, kuulsus, legend ei ole tänaseni vähenenud: viiskümmend aastat pärast esmatrükki müüakse raamatut ainuüksi USAs endiselt 250 000 eksemplari aastas.

Salinger pööras "Rukkilõksu püüdjaga" ümber kaasaegse kirjanduse, vabastades Pynchoni ja De Lillo taoliste geniaalsete õpilaste käe ning mõjutades 20. sajandi kollektiivset ja stiililist kujutlusvõimet: Jerome D. Salinger on autor, kes on meie aja mõistmiseks hädavajalik.

Püüdja rukkis on uuenduslik tänu oma paradigmaatilisele noorte slängi kasutamisele. Tegelikult kasutab Salinger romaani algusest kuni lõpuni oskuslikult uut keelt (nn "kolledžislängi" hoiatatud transkriptsiooni), mis teeb märkimisväärse kõrvalekaldumise varasemast Ameerika kirjandustraditsioonist. Tema keele originaalsus on hämmastav, kui mõelda, et see oligikirjutatud 1950. aastatel.

Teine silmatorkav tunnusjoon raamatus on peategelase murettekitav siirus enda ja teiste suhtes.

Pärast seda ülistavat edu alates 1953. aastast on kirjanik seletamatul kombel varjunud ajakirjanduse, välklambi ja kaamerate eest oma tagasituleku kohas Cornishis, New Hampshire'is. Tema veendunud anonüümsust võib ehk õigustada tema sügava huviga hinduistliku müstika vastu, mille sügavaks tundjaks Salinger on (ta hakkas seda uurima just aastatel omanoored).

Ka "Üheksa lugu" ("Üheksa lugu", 1953) on lapsed ja nende keel kriitiline pilk, narratiivne struktuur, ideoloogiline vahend maailmas, mis oma peenuse, rahutuse ja õrnuse poolest meenutab osaliselt F. S. Fitzgeraldit, üht Salingeri lemmikkirjanikku.

Paljud omistavad metafüüsilistele huvidele, eriti zen-budismi vastu, teatavat tasakaalustamatust ja maneerlikkust, mis iseloomustab Salingeri hilisemaid teoseid, ideaalseid peatükke perekonnasaagas: "Franny ja Zooney" (Franny and Zooney, 1961), "Tõstke katusepalk kõrgele, puusepad!" (Raise high the roof beam, carpenters!, 1963) ja "Hapworth 16" (1964), mis ilmus 1965. aastal ajakirjas "New Yorker" (New Yorker).

J.D. Salinger, kes on tagasi tõmbunud eraellu, vältides võimalikult palju avalikkuse tähelepanu, suri 28. jaanuaril 2010. aastal.