Biograafia - Dogma seadus

Lars von Trier on vastuoluline ja uuenduslik filmitegija, kes sündis 30. aprillil 1956 Kopenhaagenis Taanis. Von Trier alustas oma karjääri ajal, mil Taani kino oli sügavas kriisis, sest alates 1950. aastatest, st pärast Dreyeri, ei olnud Taanis peaaegu midagi tõeliselt head toodetud (välja arvatud mõned filmid, mis olid Dreyeri epigoonid).

Alles 1980ndatel hakkas Taani kinos midagi liikuma ja seda tänu von Trieri (kelle tegelik nimi on Lars Trier, millele režissöör lisas "von" lihtsalt afektina), noore mehele, kes oli just lõpetanud Kopenhaageni filmiakadeemia ja oli kahe üsna suurt elevust tekitanud lühifilmi autor, "Nocturne" ja "Reljeefi pilt". 1981. aastal.

Kolm aastat hiljem lavastas ta oma esimese filmi, mida siiani peetakse tema parimaks saavutuseks, "Kuriteo element", mida kriitikud kodumaal ei kiitnud ja mida avalikkus ei toetanud; välismaal oli filmil teistsugune saatus: Cannes'is sai see parima tehnilise panuse auhinna.

"Kuriteo elemendile" järgnes 1987. aastal "Epidemia", mis oli tehtud väga piiratud eelarvega ja mida kriitikud lükkasid tagasi kui pretensioonikat ja sisutühja. Ühesõnaga, von Trieri karjäär ei näi tahtvat tõusta, sest see on pigistatud nišipublikule hinnatud nonkonformistlike tippude ja enamiku jaoks tundmatute eksperimentide vahele. Taani lavastaja proovis uuesti telefilmiga "Medeia".mis juhtub, et põhineb stsenaariumil, mida meister Dreyer kunagi ei teostanud. Kuid ka siin ei hinnata von Trieri lõikuse originaalsust, võib-olla seetõttu, et televaatajad on tegelikult vähe huvitatud visuaalselt keeruliste sõnumite dešifreerimisest.

Von Trier jätkas seejärel oma teekonda filmiga "Europa", mis on "Kuriteo elemendiga" alanud ja "Epidemiaga" jätkunud Euroopat käsitleva triloogia lõpp. Nagu tavaliselt, sai film kodumaal halvustust, kuid välismaal kiitust, nii palju, et Cannes'is konkureeris see kooskõlas Taani filmi üldise renessansiga Palme d'Or'ile.

Kriitikute ja Taani publiku suhtumine von Trieri filmi "Kuningriik-Il regno", neljas ühes tunnises osas linastuva telefilmiga, mis jõudis (kuigi põgusalt) ka Itaalias ekraanile, muutus. Film, õudussatiir elust hiiglaslikus haiglas, oli suur rahvusvaheline edu ja esitleti taas kord Cannes'is.

1995 oli aga aasta, mis tõi von Trieri rahvusvaheliste filmikroonikate au sisse tänu sellele, et ta esitas koos teiste temaga seotud filmitegijatega oma poeetilis-programmilise manifesti "Dogma 95", mis on saanud kuulsaks ja mida mõnikord valesti tsiteeritakse.

Manifest on otsesõnu öeldes omamoodi dekaloog, mis keelab tehnilised, lavastuslikud, fotograafilised ja narratiivsed kunstnikutööde: poeetika, mida mõned on nimetanud kinovastaseks või vähemalt selle eitamiseks, mida paljud peavad kino olemuseks.

1996. aastal lavastas von Trier ühe kõige edukama filmi kogu Taani filmiajaloos, "Saatuse lained", kuulsa, peaaegu täielikult käsikaameraga filmitud filmi, mis võitis Cannes'is žürii suure auhinna. 1997. aastal ilmus "Kuningriik 2", haiglafarssi teine osa, mis oli peaaegu edukam kui esimene. Filmi esitleti Veneetsias. Itaaliasei tulnud välja, kuid ülejäänud Euroopas oli see suur edu.

1998. aastal ilmus korraga kaks Dogma-filmi, mis mõlemad esitati Cannes'is: Vinterbergi "Festen" ja von Trieri "Idioodid". Esimene neist võitis žürii suure auhinna ex aequo koos Boormani "Kindraliga". Vahepeal tundus Dogma 95 olevat suur edu kõige nõudlikumate filmitegijate seas (sellised filmid nagu Jacobseni "Mifune" ja Levringi "Kuningas on elus" järgivad von Trieri ettekirjutusi,"Barri "Armastajad" ja teised).

Siinkohal tundub, et taani režissöör on tõesti kõik oma narratiivsed kaardid välja mänginud. Mõned süüdistavad teda selles, et ta on liiga kinnistunud oma dogmadesse, et ta on pakitud eelpakendatud poeetikasse, et ta on juba kõik öelnud. 2000. aastal õnnestus režissööril hoopis üllatada kõiki ootamatu filmiga "Tantsija pimeduses", mille näitlejad on nii lugupeetud kui ka heterogeensed. Suurel ekraanilEkraanil astuvad koos üles pimestav lauljatar Bjork ja prantsuse filmiikoon Catherine Deneuve ning von Trieri lemmiknäitlejad Jean-Marc Barr ja Peter Stormare. Film veenab seekord ka kassas, samuti võidab ta Cannes'is kuldse palmi parima filmi ja parima naisnäitleja (Bjorki) auhinna.

Kokkuvõttes jääb von Trier koos Kusturica, Gilliami, Tarantino ja Kitanoga üheks kõige originaalsemaks filmitegijaks, mida tänapäeva kino on suutnud väljendada. Seda kinnitavad ka tema hilisemad teosed "Dogville" (2003), "Viis variatsiooni" (2003), "Manderlay" (2005), "The Big Boss" (2006). Tema viimane töö on "Antikristus" (2009, Willem Dafoe ja Charlotte Gainsbourg'iga).