Biograafia - Tahe võimule

Friedrich Wilhelm Nietzsche, hiiglaslik mõtleja, kes mõjutas suure osa 19. ja kindlasti kogu 20. sajandi kulgu, sündis 15. oktoobril 1844. aastal ühes väikeses külas Preisimaa Saksimaal. Protestantliku pastori pojana kasvas noor Friedrich üles religioossetest tunnetest laetud õhkkonnas, mida küll vaigistas tüüpiline leebereformitud lähenemine.

Kui tema isa 1848. aastal suri, oli ema sunnitud kolima Naumburgi, väikesesse linna, kus ta võis loota arvukate sugulaste abile. 1851. aastal astus Friedrich Pforta avalikku kooli, kus ta õppis esimesed usuõpetuse alused, ladina ja kreeka keele ning muusika, millest sai tema elu teine suur kirg (nii et ta ei teadnud pikka aega, kas pühenduda kirjandusele jafilosoofia ehk seitsme noodi kunst). Palavikuliselt uutest kultuurilistest avastustest, kirjutab ta luuletusi ja komponeerib muusikat, samal ajal kui tema perekond, ilma et ta oleks hetkekski rahule jäänud, kolib teise majja Naumburgis.

Nooruses luges ta muu hulgas Byronit, Holderlini, Emersoni, Sterne'i, Goethet, Feuerbachi. 1860. aastal asutas ta koos sõpradega muusikalis-kirjandusliku ühingu "Germania"; selle ühingu jaoks koostatud kirjutistes ("Saatus ja tahe", "Tahte ja saatuse vabadus") on juba näha tulevase nietzscheliku mõtlemise antimetafüüsiline suundumus.

Ta sai kuulsaks oma esimese teosega "Tragöödia sünd muusika vaimust" (1872), milles oli tunda Schopenhaueri ja tollase tunnustatud helilooja Richard Wagneri mõju, ning sünnitas rea võimsa teoreetilise sisuga teoseid: "Tegevusetuid kaalutlusi" (kirjutatud aastatel 1873-1876, neljas neist on pühendatud Wagnerile) ja "Inimene liiga inimlik" (1878).

Oma küpset mõtlemist väljendas Nietzsche aga raamatutes "Aurora" (1881), "Teaduse rõõmusus" (1882), "Nõnda rääkis Zarathustra" (1883-1885), "Üle hea ja kurja" (1886).

Nietzsche mõtteviisi iseloomustab selle demüstifitseeriv ja destruktiivne, kohati isegi õõnestav iseloom. Nietzsche vaidlustab tegelikult karmilt oma ajastule iseloomulikke positivistlikke ja kodanlikke ideaale (ta on "inaktuaalne" ja sellest täiesti teadlik), samuti usku nn teadusliku mõtteviisiga valgustatud ühiskonna progressi. Tema teised sihtmärgid on ideelaialt levinud heaolu ning kõik tõe ja konstitueeritud moraali vormid, mida mõtleja mõistab kui materiaalsetest alustest tulenevat ja mis on alati tihedalt seotud psühholoogiliste ja sotsiaalsete tingimustega, teisisõnu jõudude suhetega, mis väljenduvad nii sisemises minas kui ka ühiskonnas.

Sellele demüstifitseerivale kriitikale vastandub Nietzsche idee "üliinimesest", s.t. pingest üle-inimese suunas, mis on tahe luua uus olemisviis, milles väljendub täielikult "tahe võimule", s.t. ego loovus, mis ületab moraalse ja sotsiaalse konventsionalismi, millele see on praegu allutatud, kodifitseeritud religioossetes-sotsiaalsetes imperatiivides.

See inimese kokkusurutud energiate vabastamine ja kõigi traditsiooniliste eetikate ja maailmakujutluste radikaalne kriitika avaldas suurt mõju sajandivahetuse kirjandusele ja kaugemale. Nietzschest sai seega kriisi filosoof, uue mõtteviisi rajaja.

Mis puutub tema ideesse üliinimesest, mida mõistetakse kui õiglase võidukäiku nõrkade või orjade massi üle, siis tuleb seda kahtlemata korrigeerida: Nietzsche ei olnud vägivalla evangeeliumi levitaja, vaid kavatses luua tingimused tsivilisatsiooni arenguks ja radikaalselt uuendatud arusaamale inimesest.

Nietzsche, kes kannatas alati kohutavalt igasuguste haiguste käes, suri 25. augustil 1900 pärast aeglast agooniat, mis hõlmas hilisematel aastatel ka hullumeelsuse algust.